Ma tunnen ennast nagu puuriloom. Ma ei saa enam alla vanduda, maha astuda, tegemata jätta. Saan ainult edasi minna. Aga mis siis kui jõudu ei ole? Jah, olen jah jälle mülkas, kust näib et ma alles aastate pärast välja saan. Veel rohkem puuriloomaks teeb mind see, et mul pole neid aastaid aega enda jaoks seda kõike selgeks mõelda.
Ma teadsin millistel mu võimetel on piirid, aga ühe inimese lubadus pani mind kõike seda tegema. Ja nüüd ma tunnen neid piire, aga ma ei saa enam kusagile taganeda....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar