Käisime Böffiga väljas. Mina istusin keset põldu suurde rohtu maha ja tema kalpsas ringi nagu jänes. Väga soe ja mõnus ilm. Nüüd Böffi lõõtsutab endiselt ja kausitäie vett pistis ta ka nahka.
Võtsin nõuks oma elu üle natuke järele mõtiskleda. Mõistus kisub mind kuhugi suurlinna tulede särasse aga hing hoopis sootuks mujale.
Kujutelm sellisest elust, kus suveti saab kulleseid püüda ja talvel põlvist saadik lumes sumbata, hoiab mu hinge elusana. Praegune elukoht on viimase kümne aastaga nii muutunud, et mingit vahet pole - ikka elan nagu Tallinnas.... Autode müra ei vaiki ka hilisõhtul ja pole mingit tahtmist ööbikuid ühes rekka jorinaga taustaks kuulata.
Kadestan enda tuttavaid, kes elavad Vormsil ja elatuvad oma poe pidamisest. Või siis Jaan Tättet, kes elab ja loob Vilsandil.
Viimane näide paneb mõtlema: kes ütles, et suurkujuks saab ainult linna tuledesäras? Jah, kui ainult...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar