Täna siis Andol tähtis päev. Noh, minu jaoks ka, kui seda päeva poleks, siis poleks meid ju koos ja nii on see päev mingis mõttes sellepärast ka väärt tähistamist. Vähemalt minu arvates.
Kuna mina, kohuke, arvasin eile hilisõhtuni täiesti siiralt, et kolmapäev on alles homme, mitte täna, siis ma arvasin, et mul on üks päev aega torti ja lilli tuua ja need siis keldrisse jahedasse ära peita. Nii ei peaks minema varahommikult tooma, riskides sellega, et sünniopäevalaps tööle uttu tõmbab. Aga blogides ilmnes et see päev on juba täna. Niisiis, tuli mul ikkagi hommikul vara-vara tõusta.
Böffi muidugi ajas mind väga tublilt 10 minutit enne kella helinat ülesse. Nojah. Panin sellele siis traksid selga, et ta vaikselt ootaks ega oma sahmimisega musi ülesse ei ajaks. Siis toppisin kassil toiduga suu kinni, et ta kräunuda ei saaks. Mõlemad olid rahul.
Ajasin endale puhtad riided selga, (no sellised millega poodi saab minna), haarasin flexi ja läksin. Enne põldu, kus lahtiselt saab joosta, kohtas Böffi tervet karja lehmi. Oi ta oli härg. Haukus ja mölises nii mis jaksas. Seda muidugi ainult eemalt. Kui lehm tahtis ligemale uurima tulla, et mis sa könn köhid siin, oli möliseja kutsa kadund nagu paha hais. Aga ohutus kauguses pidi edasi mölisema.
Koera vait sundinud, helistasin vennanaisele ja küsisin igaks juhuks, et mis kell Kosel poed lahti tehakse ja et millega tema Kosele saab. Leppisime kokku, et natuke peale poolt hakkavad nemad sõitma ja ma igaks juhuks siis maantee ääres.
Selle jutuajamise ajal oli koer minust jõudnud kuhugi väga-väga kaugele ja kaevas ennastunustavalt. Ei aidanud ei vilistamine, ega röökimine. Hakkasin vaikselt minema, sest kiire oli juba. Mõtlesin, et ehk ikka tuleb järgi, ja kui ei tule, siis topin ta autosse ja siis tuleb tal mu tagasitulekut seal oodata. Jõudsin mina auto võtta ja tagasi sõita - tema ikka kaevas ja kaevas ja ei kuulnud autot kah. Jäin tema selja taha seisma heal juhul poole meetri kaugusele ja lasin täiesti südamest signaali - kuulis. Sellise jooksuga pani ajama, et :D . Rumal ronisin liiga vara autost välja. Pidanuksin vaatama, mis edasi saab. Aga ta vist tundis juba auto ära niikuinii. Ja siis ma viskasin ta autosse. Aga ta oli NIII kohutavalt sopane, et ma ei saanud teda sinna jätta. Vaatasin kella - kui kärmelt teen, jõuan ära käia. Kodus ilmnes, et mina olen ka ülepea must, kõik mu puhtad riided... Ja teda pesema hakates - oh õudust! Terve vannituba oli seda soppa täis ja musi kuulis voodisse ära kuidas ma ainult vandusin. Ma olin nii vihane. Ma pole elus selle koera kohta niisuguseid asju kostnud... :(. Ja riideid polnud ka aega enam vahetada, hea et oma varbad jõudsin puhtaks pesta.
Ok. Läksin siis maantee äärde. Helistasin. Õnneks olid nad väljasõiduga hilinenud. Poe juurde jõudsin täpselt sel hetkel, kui uksed avati. Suspsti sisse, lilled, supsti tort ja hopsti-hopsti marsa peale. Jõudsin. 8.15 olin Kuivajõel tagasi ja kihutasin kodu poole. Musi tundus et magas, no ja kui päris ei maganud, siis vähemalt teeskles ja ootas, milla ametlikult äratatakse :P.
Ahjaa, naabrinaise juures jõudsin ka ära käia ja kingikoti võtta. Tema olla ei tea isegi mille peale ärganud ;).
II Ahjaa. Ühe vahva magneti leidsin ka poest. Peal isalõvi pilt ja kiri: "Sündinud liidriks!" :D.
Ja nii me siis läksimegi teda äratama. Böffi ülesanne oli voodisse hüpata ja ta üles ajada. Sellega sai ta vist peaegu et kenasti hakkama. Kui välja arvata see, et ta vahepeal jooksis teise tuppa mind otsima ja vaatama kuhu mina siis jäin...
Vot sellised seiklused hommikul varakult. Ja nii sai ta ühes musi ja kalliga tööle saadetud.
Õhtul saame kõik ühes pühaõhtu söömapaigas kokku ja siis vaatame edasi. Pärast kirjutan raporti. Ehk... ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar