Alkoholism minu elus

Tänu ühele vestlusele hakkasin ma uurima AA kodulehte ja jõudsin selle kaudu välja Al-Anoni lehele, mis on mõeldud inimestele, kes on kasvanud peres, kus on alkohoolik või kelle lähedane on alkohoolik. Ei tea isegi miks seda uurima hakkasin. Olin siiani mõelnud, et see pole mind mõjutanud, et isa jõi. Jah... isa jõi ja ma esimest korda oma elu jooskul tunnistan seda... Muidu võisin selle välja öelda, aga ma ei mõelnud seda kunagi tõsiselt... Aga lähens siiski algusesse tagasi. Seal oli küsitlus mis koosnes 20 küsimusest näiteks:

1. Kas te otsite pidevalt teistelt kinnitust ja heakskiitu?
2. Kas te ei usu oma võimetesse?
3. Kas te kardate kriitikat?
4. Kas teile meeldib oma nina igale poole toppida?
5. Kas teil on olnud probleeme oma käskiva käitumisstiili tõttu?
6. Kas teil on soov, et kõik oleks veatu?
7. Kas te tunnete ennast ebakindlalt, kui teie elu sujub rahulikult ning kõik probleemid on ette aimatavad?

jnejnejne... Vastasin vaid kolmele või neljale ei või väär sh ka viimasele küsimusele, kus küsiti, et kas ma usun et pereliikme alkoholism on mind mõjutanud.

Osad vastused on muutunud "Ei," -ks tänu inimesele, kes on suutnud mu enesekindlust tõsta - Lõviisand... Kahju, et ma praegu koolis olen. Hea meelega istuks ja nutaks praegu ühe peatäie. Nii palju kergem hakkas, kui ma selle enda jaoks välja ütlesin ja nüüd see aina leierdab mu peas: mu isa oli alkohoolik, mu isa oli alkohoolik.

Kõik jagasid talle kriitikat, ema rääkis kui halb mees ta on, aga mina, pisike tütar tahtsin nii väga talle meeldida, toetust jagada - mul oli temast kahju. Ja nüüd paneb vend tema jälgedes... Teismelisena ma nutsin ja palusin, aga midagi ei aidanud, kuni ma ühel hetkel väsisin nutmast. Ma ei jaksanud enam nutta ja paluda, et ta lõpetaks. Ma olin oma hinge tuimaks teinud. Nüüdki ei tunne ma sellepärast valu, et vend joob. Mina ei pea temaga koos elama ja kui märatsemiseks läheb, siis lähen minema.