Ärkasin praegu voodist ülesse, sest ma avastasin, et ma pole ikka põrmugi muutunud. Ma olen koolis ikka mässaja, nagu vanastigi. Jonnin mingi üldise korra ja minu jaoks tobeduste vastu. Ja nende asjade vastu, mille vajalikkusest ma aru ei saa. Seetõttu ongi mul läinud see kooliasi ilmselt üle kivide ja kändude. Ja ma avastasin, et minu kooli poolelijätmise soov ei tulene mitte sellest ainuüksi, et ma ei tea mida selle erialapaberiga peale hakata vaid ka selest, et mulle süsteem ei sobi. Mulle ei sobi, et ma ei saa ise valida aineid, millest moodustada oma punkte. Minu arvates peasid KÕIK asjad olema valikutena. Selleks, et ma saaksin valida oma tunnetuse järgi just selle, mida ma tunnen, et mul edaspidises elus vaja läheb. Mind häirib, et ma pean endale pähe ajama igast muud staffi, millega mul pole hilisemas elus mittemidagi suurt peale hakata. Ma nimetan seda müraks. No mida ma hakkan peale teadmisega sellest, kuidas Thurlow tahab, et ma mingit esseed koostan? Ükski kits, lehm või hobune, kellega ma oma elus tegelema hakkan, et küsi mult esseed, mida ma peaksin Thurlowle meelepäraselt vormistama. Ennast kirjalikult väljendama aga oleme me õppinud juba põhikoolis. Nii, kellele seda siis täpsemalt vaja on? Või veel olulisem küsimus on: milleks ja millal?
Ma saan aru storyboardide joonistamisest, sest see õpetab mind nägema filmi kaadrite kaupa ja ilma selleta ei saa ma ühtegi filmi ega multikat teha. Saan aru ka enese kehakeele valitsema õppimisest, sest see aitab mul avastada ennast ja see on kasulik oskus kogu eluks. Kuid jah... on nii paljutki, millest ma aru ei saa... Nii ma siin mõtlengi, et seni, kuni koolisüsteem muutunud ei ole, mina kooli ei lähe. Käin koolitustel.
Ka siis kui ma olin neljandas, kuuendas või üheksandas klassis või siis kaheteistkümnendas, ikka ja alati küsisin ma : "Aga miks?" või "Kus mul seda edaspidises elus vaja läheb?". Kui mulle üritati öelda, et tuleb teha ja ei seletatud miks, siis ma keeldusin. Kui mulle üritati selgitada, et juhul kui ma lähen selleks ja selleks, siis läheb mul seda tarvis. Ja kui ma teatasin, et aga ma ju ei lähe, siis sunniti mind seda õppima sellegipoolest. Teadmine, et ma ei hakka teadlaseks, raamatupidajaks vms, ei vabastanud mind endale sellest müra sisse ajamisest. Täiesti jabur...
Lapsi ju ei usaldata. Arvatakse, et nad ei tea midagi. Aga kuidas seletada seda, et ma kümneselt teadsin, et minust saab ajakirjanik ja saigi? Minu arvates on täiesti normaalne, et a la 10 aastane juba teab (või ka noorem), milleks ta tulevases elus kohe KINDLASTI ei sobi.
Ok, matemaatikat tuleb tõesti õpetada, et inimene oskaks raha lugeda. Sinna maani saan ma asjast aru, aga mida ma teen oma kirjutavas elus tõenäosusteooriaga? Õpetati, tuupisin, enam ei oska. Aga hingepiinad sealjuures ei lähe meelest.
Ahjaa, hoidku jumal lapsi õpetajate eest, kes ei tea, MIKS nad midagi õpetavad. Kui keegi oleks mulle kuuendas klassis öelnud, et matemaatikat on vaja minu loogilise mõtlemise arendamiseks, äkki selle õppimine poleks olnud selline piin? Kuigi jah, jumal teab, mida ma siis oma "terase" mõistusega vastanud oleksin :D . Kui matemaatikaõpetaja ise ei tea seda, no milleks siis mina peaksin?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar