09 märts, 2010

Ma tahaksin olla....

Töötame Andoga mõlemad kodus ja eks siis kuule ka üht-teist üksteise telefonikõnedest. Muidu ma üldistelt ei pane tähele, mis asja ta seal mässab aga siis kui keegi talle suure kaarega pähe tahab lasta, seda ma kuulen. Õigemini seda, mida ta siis vastab. Iga kord ma kohe naudinguga kuulan, kuidas ta reaalajas suudab teisele väga viisakalt selgeks teha, et too on ise idioot st laseb teisele hoopis laia kaarega pähe. Oskaks mina ka nii! Aga ei, ma kaotan ärritudes kõnevõime. Totaalselt. Ma satun segadusse - ma ei saa aru, kuidas nisukesi asju üldse saab olemas olla, mida inimesed mulle vahel väidavad! No ja siis ma ei suudagi midagi tabavat vastu öelda. Vot, aga meilis, meilis on teine asi. Seal ma võin rahulikult kasvõi tunda aega järjest vaid olla ja hingeldada või puhiseda vihast. Siis alles lüüa mõistuse selgeks, ning saata väga stiilne perse saatmise vastus.

Nii et jah... vahel soovin ma, et oskaksin olla nagu tema - säilitada igas olukorras kõnevõime.

Kommentaare ei ole: