Kuna nii palju uut tuleb peale siis ma pean enne likvideerima vanemaid võlgu. Näiteks minu reis dobermanni kutsikat valima. Siin on sms-id mis ma kodustele teel olles saatsin. Iga lõik on eraldi sms.
18. veebruar 2010
Unise ja lumisena jääb tallinn meelde. On uskumatu kui palju busse väljub Tallinnast hommikul kell pool seitse! Algab teekond Itaaliasse ja kujutlege et kõige kaugeim punkt kus ma kunagi olen üksi käinu pole isegi Valga mitte...
Magasin vahepeal. Tegin silmad lahti ja mis ma näen! Jõudsime lasnamäele, ainult, et kõik on läti keeles.
Jõudsin lennujaama, nõutasin ühest poest endale kahvli, kuna enda oma jäi maha, otsisin vaiksema nurgakese ja asusin sööma. Mälumise ajal vahtisin ringi ja kuulasin hoolega, mis keelt sealt valjuhääldi torust esimesena tuleb, sest bussist maha astudes tabas mind tõsine hirm, et keegi on midagi segamini ajanud-loksutanud mind 5 h ja lõpuks ikka tallinna lennujaamas maha pannud. Öelge nüüd kas lätlased tegid lennujaama meie või meie nende järgi? See on nagu haige hobuse unenägu-isegi ümbrus on sarnane.
Nii, nüüd ma vallutasin ühe pingi, millel pole käetugesid ja püüan veel natuke magada, sest öösel ei olnud ju aega-oli tarvis mõelda kõige peale mis veel pakkimata (2 asja ja 10x) ja nuputada, kuidas mul reisil läheb. Kui ma püüdsingi magada siis hakkas koer Ando moodi norskama. Ilmselt ta pidas imelikuks,et Ando ise sel ööl vakka. Siis tõusin ma tund varem kui tarvis,et ma mingil juhul ei jääks maha bussist, mis mind 9 tunniks Riia lennujaama lakke vahtima toob. Lagi on ju huvitav-ruuduline ja metallist. Aga väsimus on hea, vähemalt pole ma enam paanika, minu põhjaga on kõik korras ja olematud pissihädad on läinud ka kedagi teist piinama. Niisiis -maitseme lennujaama elu. Head und!
Võtke netist www.flightradar24.com. Sealt saate mu lennukit reaalajas jälgida. Hiirega tuleb minna lennuki peale siis näete lennu nr. Minu lennuk hakkab Riga Airportist tõusma 21.20 ja nr on FR 4715 (võib ka ainult nr näidata, ilma tähtedeta).
Kõrval mängivad poisid kaarte, keelt ma ära ei tunne-on midagi vene-itaalia ja läti segu. Aga keset nende mängu tabas kõrv huvitava väljendi, hääldus veits kummaline, aga... Kes teab kas käisid Eestis ja õpetati selgeks või on neil tõesti olemas väljend 'pidaada su'. Nende keelne tähendus on iseasi.
Õhtu saabudes teevad väljas linnud oma viimast tantsu enne pimedust. Lennujaamas on sagimist rohkem ja isegi mu vaikses nurgakeses on juba lärmakam. Umbes 2,5 h asun lennuki poole teele ja närv hakkab juba vaikselt kogunema. See on mu elu teine lennureis ja ma kardan kohutavalt maandumisel õhurõhkude vahetumisest tekkivat valu. Teatavasti ei tohi nohuga lennata, sest siis ei pääse rõhk nii kiiresti vahetuma kui peaks. Minul on allergia tõttu aga nina kogu aeg nohune. Esimest korrast on valu meeles. Loodan, et täna nii ei lähe.
Olen väravatest läbi ja näen nüüd lennukeid päris lähedalt. Nagu tiibadega autod! Neid vaadates ei usuks küll,et nad lennata oskavad. Oli väga imelik tunne võtta turvakontrollis ka jalatsid ära ja tatsata paljajalu võõraste keskel ringi. Ja ma nii lootsin et kena poiss mind ka katsub a ma rumaluke olin selleks liiga liibuvad riided pand. Kallid siinkohal Andole :)
Pardal. Appi!
19.veebruar 2010
Et teid järje peal hoida pean alustama eilsest. Lend oli super, nägin pilvede vahelt kaugenevat tuledemerd ja kuu oli nii lähedal, et seda võinuks natuke end upitades käega katsuda.Lennuk oli rahvast täis ja jutustas elavalt.Tutvusin ka ühe tsehhi tüdrukuga. Üle Alpide lennates lennuk natuke raputas umbes nagu buss kui see meie auklikel tänavatel sõidab. Maandudes nägin taas tuledemerd, seekord rohkem,sest pilvi peaaegu polnud. Pea jäi imekombel otsa ja valus eriti polnudki. Kui rattad maad puudutasid ja lennuk peatus siis rahvas juubeldas ja plaksutas piloodi auks eduka lennu ja maandumise puhul.
Ime oli ka et mul kuulmine jäi alles, küllap see,et te kõik mu peale mõtlesite, aitas. Ma muidugi lutsutasin hoolega ka kommi ja puhusin kõrvu läbi nii, et higiseks võttis. Loodan et suure punnitamise peale ei tulnud tagant poolt ebasündsaid hääli.
Edasi enam nii hästi ei läinud. Edasi oli hoopis nagu õudusunenägu.Mul oli rendiauto bronnitud ja lennujaamas selgus,et poleks tohtinud kasutada Ando kaarti selleks. Helistasin koju, Ando rääkis tädiga.Justnagu saime lahenduse, mis selgus,et arvutisüsteemile ei sobinud. Uued kõned koju, järjekorrad ootamised.Tädi rääkis meid Andoga suht surnuks nii,et lõpuks aru ei saanud midagi. U 3x oli seis kus mulle öeldi,et ma ei saagi autot ja tundus et pean liituma lennujaama põrandal magavate inimestega.Lõpuks siiski sain auto.meie aja järgi kell 3 öösel ja mäletate,mis kellast ma tõusin? Vahepealne tukkumine oli selleks hetkeks unustatud.
Kui autosse sain,selgus, et mu GPS on tühi, mis pidi aitama mul hotelli jõuda. Auto oli võõras ja ebamugav,sigaretisüütajat otsisin ja avastasin, et polegi. Tühi oli ka läpaka aku,mille abil saanuks ka GPSi laadida. Lõpuks leidsin pistiku,kuhu mu auto laadijaei sobinud ja seisis ausõna peal. Juhe aga jooksis üle mu põlvede ning ma püüdsin neid käiku vahetades mitte eriti liigutada. Aga vahepeal see ikka kas kustus või kaotas just ristmikel signaali ja ma ei teadnud kuhu keerama pean. Nägemine hakkas väsimusest kaduma ja harjumine uue auto ning selle vilkuva kaardiasjandusega võttis aega. Lennujaamast oli sõita 83 km. Ma sõitsin seda 3h. Hotelli jõudsin meie aja järgi kell 6 hommikul. Hotellis oli esimene lause mulle: no capitos, mis tähendab, et tube ei ole. Õnneks oli mul ekiri välja trükitud, kus nad lubasid,et on. Edasi sain võtme ja kukkusin voodisse.Kõik see aeg oli Ando minuga ja sebis kodus lahendusi ning ootas teadet, et kõik on ok.
Täna hommikul avastasin et ma ei oska tagumist käiku autole panna. Mees kes appi tuli ka ei osanud ja lükkas mind hotelli hoovist käsitsi välja. Hiljem selgus et käigukangi küljes hõbedane ümbris polegi niisama iluasjake vaid liigub ja seda tuleb tõmmata üles.
Siin on hilissügis(tegelt ikka kevad -toim), sajab pooleldi sooja vihma, muru on roheline ja osad puudki veel lehtes. Olen suhteliselt põhja pool, kraade ei tea, aga kinnaste ja salliga pole siin midagi teha. Ka müts on liiast. Jalutasin mööda väikese asula tänavat ja nautisin vihma, olles ainus,kes ei kandnud vihmavarju. Kohalikus söögikohas võtsid inimesed lõunat. Toidu kõrvale kuulus kindlasti vein. Kelner hämmastus kui soovisin vaid kohvi ja kooki,sest ta oli mulle just vuristanud pastade ja pitsade menüü. Kahjuks ei rääkinud t a inglise keelt, muidu ma oleks seletanud, et minu jaoks on alles hommik. Maksma minnes selgus, et ükski kaart ei tööta ja ma võlgnen neile 5euri. Õnneks juhatasid nad mind lahkesti automaadi juurde. Kelner pakkus vihmavarju aga mina raputasin tema üllatuseks õnneliku näoga pead. Automaat ütles kõigi 3 kaardi peale,et ta mind ei teeninda. Kõrvalolev pank oli aga lõunal ja avamiseni oli 15 min.mina aga
Pidanuks 15 min startima kasvataja juurde. Kõned panka, koju ja sõber italjaanole eestis, kes tungivalt soovitas mul avamist oodata. Kuid siin on tavaline, et 15 min võib saada 30. Õnneks mind m2rgati ja avati õigel ajal. Vedas,et teller rääkis inglise keelt, ta ütles et automaat on rahast tühi ja raha tuleb 3h pärast. Läheduses rohkem automaate pole ja nemad raha anda ei saa,sest mul pole seal kontot. Seletasin veelkord olukorda,et pean minema kokkusaamisele ja võlgnen restole raha. Seal olev sõbralik mees küsis kui vana ma olen ja kauaks ma jään kui ütlesin vanuse oli hämmingus. Siis nad küsisid et kui suur summa ja edasi tassis mees mind kättpidi panga direktori juurde,kes andis mulle oma rahakotist selle 5 eurot. Leppisime kokku, et jätan selle raha tema nimele hotelli ja palusin,et nad nime kirjutaks. Siis tahtis mees, et teller kirjaks mulle tema nime ka ja palus et ma talle postkaardi saadaksin kui
Koju jõuan. Lubasin, et saadan ja rääkisin kodus olevast külmast ja poole meetrisest lumest saades kadedate pilkude osaliseks. Siis küsis mees, kuhu ma lähen. Ütlesin kuhu ja miks ja mehe nägu selgines: ma mõtlesin et olen sind näinud! Ma olen see mees traktoriga, kes lund lükkas kui te eelmine kord käisite! Tegemist oli siis mu kasvataja naabriga. Hetkel olen kasvataja juures ja ootan,et mind kutsikate juurde viidaks. Varsti peaks saabuma ka tõlk, siis võivad kõik lõpetada totakalt naeratamise ja ma saan last Alessandrol rahulikult tööd teha ega pea helistama iga natukese aja pärast küsimusega:mis nad ütlesid? Ma ei tea mida ma teinuks ilma temata. On hea omada itaallasest sõpra, kes elab eestis.
Uksel tervitas mind perenaine ja ootas, et ma teeks seda itaalia stiilis,sest eelmine kord nad ju õpetasid meile kombeid. Kohe serveeriti mulle ka kohvi, mis on siin väga kange, aga ma olin seekord väga õnnelik selle üle. Üle sai patsutatud ja musutatud ka kutsikate isa.
Mine lolliks. Kas midagi üldse läheb nagu ma plaanisin. Käisime kusikaid vaatamas, kõik olid läbisegi ja ühte nägu. Eraldada saab neid alles homme ja tõlk tuleb itaalia stiilis. Homme ma plaanisin neile juba vastuse öelda, tänaste piltide põhjal. Ma tahaks karjuda ja midagi jalaga taguda.
20. veebruar 2010
Eile saabus tõlk, kes osutus väga toredaks tüdrukuks. Saabus veel palju inimesi,kuna oli koerte treeningpäev. Neil töötab seal lausa oma treener ja siis veel üks kes otsustab mis koer teeb millal mida. Mind piirati seal treeningplatsil ümber ja kes vähegi inglise keelt oskas küsis küsimusi Eesti kohta. Läbi nende said ka teised esitada omakorda omad küsimused. Pidin korduvalt seletama et Eesti ei ole Venemaa,meil on oma keel ja riik. Pidin isegi rääkima midagi eesti keeles ja võrdluseks vene keeles. Küsiti veel kliima, suuruse ja maastiku ning muu sellise kohta. Õpiti ütlema tere ja taheti teada kas eesti keel on raske ning mida ma tean itaalia keelest. Rääkisin neile et meie keele eripäraks on kirjapildiga sama hääldus ja siis arvati,et sel juhul peaks vähemalt lugeda olema lihtne. Peale treeningut paluti mul jääda õhtusöögiks,nende kell oli siis 10 6htul. Muidugi kuulus lauale vein, mis siis,et inimesd
Olid autoga. Perenaine tõi ravioole, mille peale riiviti pipraveski moodi asjandusest parmesani juustu. Muidugi jätkus jutt Eestist, mida me sööme ja kuidas on meie suhe veiniga. Kui ütlesin, et meie kultuuriruum teab rohkem õlut ja viina, palus treener, et ma järgmine kord võtaks pudeli viina prooviks kaasa,et talle maitseb. Lubasin,et võtan. Söömiseks võtavad itaallased aega. Peale ravioole võeti puuvilju ja kukleid. Siis tuli kohvi. Nende aja järgi lahkusime majast kell pool üks.
21.veebruar 2010
Eile hommikul ärkasin vara, et näha linnakese ärkamist ja kohviku väliterrassil võtta üks kohv. Olin ainus õues kohvitaja. Päev oli soe ja õhk mõnus. Lõuna paiku läksin tagasi kasvataja juurde, et teha kutsikatest pilte. Majas olid parasjagu veel ühed kutsikasoovijad, kuid mind see ei heidutanud. Seekord sain kutse rahulikult vaadata ja sülle võta. Nagu olin enne reisi arvanud, et ma tunnen ta ära siis oligi nõnda. Teistega ei tekkinud mingit sidet ega tunnet ja olgugi et ma neil väliselt vahet ei teinud, siis tunde järgi valisin sülle korduvalt sama, seda kasvataja kinnitas. Teel lennujaama algasid uued seiklused. Itaallased sõidavad nagu pähkliajud-märgid neile ei loe ja märgist kinnipidajale signaalitatakse pahandatult. Möödasõitu tehakse ka siis kui vastassuund sugugi tühi ei ole. Nii juhtuski, et 2kki tuli mulle vastu buss ja mina tõusin piduritele püsti. Aga Alessandro ütles, et kummalisel kombel
On seal vähem õnnetusi kui meil siin. U poolel teel kustus mu gps-l aku ja autopistik tööle ei hakanudki. Kobamisi jõudsin lennujaama, kuid tankida oli vaja enne tagastust. Tanklat ma alguses ei leidnudki sest gps keeldus muudkui koostööst, mis sest et ma teda arvutist laadisin vahepeal. Enne täielikku kustumist oli ta loomulikult jõudnud mind juhatada kuskile pärapõrgu. Kell jooksis ja mina karjusin eesti vandesõnade leksikoni ette, otsustasin jätta tankimata ja püüda leida uuesti lennujaama. Teel sinna jäi mulle ette 2 tanklat. Peatusin ühes aga siis meenus,et tüdruk laenutuses ütles mulle midagi selle kütuse kohta ja ma ei suutnud meenutada mis see oli. Ei julenudki ma siis sinna paaki miskit lisada. Edasi pidin leidma parkla kust ma auto sain. Aga oli ju pime siis ning päevavalges sain shoki-see parkla oli u 4x nii suur kui meie ülemiste oma. Kõik tihedalt autosi täis pargitud ja erinevaid rendifirmade silte täis.
Hetk enne paanikasse sattumist ja uue leksikoni ladumist silmas pilk minu silti. Parkinud auto tormasin andma ära võtit et jõuda bussile, mis terminali viib. Muidugi ma ei jõudnud ega teadnud ka millal uus tuleb. Otsustasin minna jala. Nägin seal ka üht jalutaja silti ja läksin selle järgi. Ühel hetkel silte enam polnud, aga kuna suunda teadsin jätkasin teed. Tulemusena jäin parkla erinevate tasandite vahele lõksu ja väljapääsu otsides sain aru, et ma teen ringe. Lõpuks nägin taas üht jalutaja silti ja kui ma sellele järgnesin, selgus et ma oleksin enne tiirutades astuma veel mõned meetrid parkla seina poole, et leida õige rada ja märgid. Lennujaam oli ka päevavalges omandanud tohutud mõõtmed, iga asja jaoks oli eraldi tiib-riigisisesed saabuvad, rahvusvahelised saabuvad jne. Tabloosid lendude infoga ma ei leidnudki, kell aga tiksus. Lõpuks nägin oma lennufirma silte ja küsisin sealt mis
värav ja kust ma saan. Jooksin. Igaks juhuks, sest ma ei teadnud kaua see võib võtta. Leidnud õige augu ja vaadanud kella, läksin vetsu, koorisin seljast kogu talve varustuse, sest vahepeal oli ilmast saanud puha suvi. Sall näpus oli lausa imelik ringi käia, aga see ei mahtund kotti. Lend oli imeline, sest taevas oli selge. Lendasime üle Aplpide ja seal alles tulid pilved. Kui maast paistavad Alpid nii võimsad, et ma maanteel neid märgates ja vahtima jäädes pidin avarii tegema, siis õhust tundusid väga mannetud könnid. Aga orud ja jõed nende vahel olid ilisad. Päike oli lennukiga justnagu samal kõrgusel, pilved paistavad pealt nagu keegi oleks sinna laotanud kilomeetrite viisi suhkruvatti. Võimas! Riias selgus, et Andol läheb teeolude tõttu veel aega. Võtsin siis koha sisse oma vaikses nurgakeses ja ootasin. 2h sest tema telefon, milles gps, tahtis tühjaks saada. Nii ta siis
Laadis seda igas statoilis mida nägi. Helistada ma talle aku kokkuhoiu mõttes ei tohtinud ja... Lõpuks saabus meie roosa põka akna alla. Olin laipväsinud, sest ärevus ei last mul öösel jälle magada. Teed läksid aina hullemaks ja ma kartsin ära kustuda sest Ando ju oli juba pool päeva roolis. Lõpuks uni ikkagi murdis. Koju jõudsime kell 4 öösel. Topakas olen veel tänagi aga mulle meeldis seal. Ütlesin Andole et meeldis kahtlaselt liiga palju. Kõigeks on aega, poes inimesed suhtlevad elavalt teenindajatega jne. Avatus. Siin ei annaks eladeski keegi võõrale 5 eurot uskudes seda ka tagasi saavat. Siinkohal Kadi reisikirjed lõpetavad. Kohtumiseni järgmisel korral!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar