Teadlikkusest olla looja

Andekusel on nii mitmeid erinevaid väljendusviise. Kõik sõltub sellest, kes milleks oma tunded ja pildid peas "maalib". Kõik need tajud mis valdasid Arvo Pärti näiteks Alinat kirjutades, võivad olla nii rikkad, pildid nii kirkad ja emotsioonikad, et meie suudame seda tema muusikat kuulates vaid vaevu ette kujutada. Tema rikkad emotsioonide pildid jõuavad meieni läbi tema loomingu. Paraku kardan, et tuhandeid kordi vaesemalt kui see tema sees oli. Sellepärast ta ilmselt ütleb, et igakord on tal tunne nagu tuleks otsast peale alata....

Oleme ju isegi tundnud, kuidas tuleb mingi tohutult võimas ja kaunis idee, aga materialiseerudes on see vaid pool meie tajutust... ma ei tea, ju siis polegi võimalik panna kõike ellu nõnda, et teised tajuksid seda üks ühele samamoodi, kui see meie sees oli. Ilmselt juba kasvõi seetõttu, et me oleme erinevad ja esitlusvorm on erinev - üks on materiaalne, teine mitte, üks on värske ja otsene, teine edastatud ja ehk seetõttu ka pisut kulunum (noh teate ju - nagu telefonimängus)... Kuid püüe oma sisemist rikkust edastada, on kuldaväärt.

Me tajume, meis tekivad seosed, pildid, mida emotsioonid joonistavad meie ajju. Mis me teeme nendega? Kuidas me neid oma eluga seostame? Kas me teeme nendest piltidest ühe suure meistriteose ja sh ka oma elust? Olla looja ei tähenda ju ainult olla helilooja, kirjutada luuletusi, maalida või vallata muid kauneid kunste. Loojaks olemine tähendab tahtmist vormida sellest käega katsutamatust ent ometi nii tuntavast ja tajutavast asjast materiaalsus ja seda mitte lihtalabaselt juhuslikkuses vaid vastupidi - teadlikult ja sihilikult.

Mu hea sõbranna Liisi väitel põhinebki andekus oskuses luua seoseid ehk minu tõlgenduses siis vastata küsimusele, mida me hakkame nende piltidega peale - kas me mõistame neid tuua oma ellu ükskõik millisel viisil, kas meil tekib ÜLDSE mingi seos neid kuidagi oma elus rakendada?

Sotsiaalsete ja loovate olenditena me toome need asjad endast välja nii või naa, aga mind huvitab nende piltide teadlik kasutus, mitte see, et lähen nurga taha jooma...  Ma usun, et olla looja, tuleb võtta tealdikult  hoiak ja soov rakendada neid pilte kuidagi teisiti kui juhuslikult, sest nagu ma eelnevalt juba ütlesin - loomise üks osa seisneb sellisel juhul sihilikkuses, teadlikes valikutes.

Ma võib-olla ajan täiesti segast juttu, kuid ma püüan lihtsustada.

Me liigume impulssite keskel, iga impulss tekitab emotsiooni, mõni neist jääb märkamata, mõni teeb sellise keskmise tähtsusega aga mõni täiesti tohutult suure emotsiooni. Emotsioon tekitab meie ajus mingeid aistinguid, mõne ajus pildikesi (lihtsaim näide piltide tekkimisest on muusikat kuulates ja jälgides kuidas fantaasia siis tööle hakkab), toob esile mälestusti vms.

Me oleme sotisaalsed ja loomingulised olendid(isegi kui me seda ise ei arva), kes vajavad eneseväljenduse viisi. Nii me peamegi nende piltidega enamasti midagi peale hakkama, neid millekski vormima. Igaüks leiab ise tee, kuidas neid impulssidest tekitatud emotsioonide pilte ellu rakendada. Mõni nutab, mõni peksab rusikaga vastu seina, mõni hakkab jooma, mõni kirjutab raamatu, mõni teeb sellest sümfoonia.... Mõni matab endasse ja katsub "hakkama saada", mis muideks on lihtsalt kogemuse jalge alla tallamine..

Rusikaga ahju peksmine ja õhtul jooma minek on nende piltide täiesti juhuslik kasutus - sa käid sulle antud materialiga lohakalt ümber, sa ei rakenda kogetut ellu mõistlikult (jah, ka leinast võib luua midagi ilusat, näiteks Evanescence'i "My Immortal", mis on sündinud laulja väikese õe surmast).

Vormides neid pilte sümfooniaks, luuleks või äriideeks, oled sa kasutanud sulle antut sootuks paremini, teadlikumalt, sa oled leidnud oma kogemusele mingi positiivse lahenduse.

Küsimus, millal need väljaelamised aset leiavad, on ainult ajas. Ma usun, et need talletuvad ja neid väikesi pildikesi saab koguda. Kogumisel saab olla eesmärk - panna kõigepealt enda sees kokku üks tohutult suur "maal" ja tuua see siis ellu. Noh näiteks, mingid asjad on sulle kaua-kaua muljet avaldanud aga sa pole püüdnud neid endast välja "kirjutada" vaid oled jätnud nad kusagile ootele, et nad ühel päeval väljenduksid ajendina ja teostusena sinu eluunistusel või mõnel muus tohutult olulises ja mastaapses idees sinu jaoks, mis muudab sind ennast ja maaima ja su elu... Kogunenud emotsioonid võivad olla mõne tähtsa idee sünni aluseks ja/või liikuma panevaks jõuks, inspiratsiooniks.

Arvo Pärdi näitel tähendab see seda, et ta on oma emotsionaalsed aistingud pannud nendesse tohutult suurtesse teostesse, mis puudutavad nii paljude südameid - nende aistingute toel on ta kirjutanud end maailma ajalukku. Temast on saanud oma väljendusviisi valiku tõttu helilooja, tema välejndusviis on andnud talle ameti.. Samas, ma usun, et temagi on teadlikult kogunud neid väikesi pildikesi mõnda aega, et neist siis ühel päeval klaveri ja noodi taha istudes kirjutada kokku üks suur...

Aga siiski - andekuseks ei pea olema helilooja, kuntsnik või kirjanik selle sõna otsesemas tähenduses. Igalühel on võimalik olla see, rakendades neid pilte teadlikult millekski, näiteks oma kauni kodu rajamiseks, heaks äri ideeks või milleks iganes, kus saab ära kasutada inspiratsiooni ja seda tarkust, mida need tundepildid annavad...  Igaühe teadlik väljendusviisi valik eeldab pisut ka soovi enesega koos olla ning koostööd teha ja kätkeb endas võimalust leida oma elukutse. Sest elu - see kõik ongi ju looming ja on meie valida, kuidas me seda kasutame.