Maitsen nüüd natukene kodune olemise leiba. Istun hommikul oma ilusasse rohelust täis kööki, joon kohvi ja mängin netis arvutimängu. Siis mõtlen, mida peaks süüa tegema ja kas täna on vaja pesu ka pesta. Üllatav, aga ma olen nii rahul, mul on nii hea. Salat potis juba sirgub. Ando toob täna tilliseemne ka ja siis üritan kuskile veel sibula mulda sokutada.
Muidugi ajan ka muid asju. Näiteks on mul vaja saada mu kahele ja poolele hobusele passid. See asjaajamine on nonsens ruudus. Selgub, et Eestis ei ole olemas sellist asja nagu ühtne hobuste register. Meil on igale tõule oma liit ja sina mõtle, kuhu liitu sa oma hobust pead arvele võtma. Blackyga on veel eriteema. Selgus, et teda ei saagi Eestis arvele võtta, sest ta on Soomes arvel, kuigi hobune pole vist elus Soomes käinudki. Kasvataja, aga, kes saaks teda sealt maha võtta, et mina saaksin ta Eestis arvele võtta, ei vasta. See aga omakorda tähendab, et ma ei saa ka tema varssa ametlikult registreerida ja ajada Railiga asju korda, et varss saaks tema nimele, sest Pätu pole ju sisuliselt minu. Juriidiliselt jah... Kogu see hobuste passide ajamine on nii keeruline, et mul läheb aju pooleks varsti.
Siis sebisin täna töötukassaga. Tahan minna ettevõtluskoolitusele. Kirjutasin motivatsioonikirja ja puha, mille alusel sinna pidi saama. Sain kirja vastu - koolitus algab 12. september! Nonsens kuubis! Töötukassa samas ise kohustab mind lepinguga tööd otsima ja leidma, aga kui ma tahan läbi nende ettevõtluskoolitust, siis ma nagu ei tohiks mingit tööd otsida ega leida. No mismõttes???? Selline tunne on, et see vabariik ühelt poolt annab, teiselt poolt võtab ja kohati ise sunnib inimesi anarhistideks. Kui ma ei taha enam töötada vaid tahan ettevõtjaks hakata, miks seda ei toetata? Ettevõtjad peaks ometi ju riigile olema kasulikud. Ei mina saa aru...
Homme helistan kooli ja katsun end arvelt maha võtta ja ära rääkida, et saaksin järgmisel aastal uuesti minna, kuna sel aastal ei mänginud töö tõttu kuidagi välja.
Tervis? Tervis on nagu on. Mõni päev parem, mõni päev halvem. Oli siin kaks nädalat ikka väga paha olla ja nüüd ma olen lihtsalt natukene väsinud. Tabletid ei paista veel suurt aitavat, aga ehk järgmine kuu? Eile oli pool päeva nägemine läinud ja siis õhtul kui tahtsin Andole arvutist ühte kirja, mis meile saadeti, ette lugeda, siis ei näinud enam midagi. Peavalu õnneks ei olnud.
Hetkel vaaritan potis kana ja peaks vist makaronid ka vette panema, see hakkas keema. Loodetavasti ilmub peatselt mees koju, kelle päevamuljeid kuulata saab :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar