Eilne telefonikõne Londonist

Helistas mulle siis personalitöötaja ja küsis, et kas ma ikka olen endiselt huvitatud ja et mu paberid ju kõik on kenasti korras. Ütlesin, et loomulikult, olen seda kõnet aastaid oodanud. Siis ta kenasti vabandas, et nii kaua olen pidanud ootama, et kõik ei läinud sedasi nagu nad oleksid tahtnud, kuid nüüd on mul vähemalt kuupäev teada ja ta saadab mulle järgmisel nädalal kogu info ühes lennupiletite ja hotelli broneeringuga. Mulle väga meeldib nende suhtlemine ja suhtlusviis, tunduvad hästi hoolivad. Sarah ütles veel, et millal iganes mul küsimused on, ma kindlasti võtku ühendust. Nii ei pea ma ehk muretsema, kuidas ma lennujaamast hotelli ja hotellist laeva saan.

Asi sedasi siis, et 26. septembriks pean ma asuma Kreekas. London arvas, et ma ilmselt lendan 25. septembril. Kui nad nüüd arvutavad graafikut täpselt neli kuud, siis koduteele asuksin 26 jaanuaril. Saan mõnusast suvest kohe eriti mõnusasse talve :P.

Laev, millele lähen, on Seabourni üks suurimaid - Odyssey. Pilte laeva sisemusest ja laevast endast näeb siit: http://www.seabourn.com/luxury-cruise-vacation-onboard/Odyssey

Laev on nagu väikene luksuslinnak, esialgu võttis ikka karbi lahti küll. Kuu aega on see laev minu akadeemia ja mu kodu. Edasi ei osanud Sarah mulle öelda, kas mind jäetakse sellele laevale või saadetakse mind peale akadeemia lõpetamist kuskile teisele laevale.

Vaatasin laeva graafikut ja läbib ta siis paljusid Kreeka sadamaid, lisaks Türgi, Horvaatia, Montenegro ja Veneetsia, Itaalia. Kuidagi eriliselt hea meel on mul Korfu üle. Ma olen ju totaalne Gerald Durelli fänn ning palju tema raamatute tegevustest toimub just Korful. Nüüd saan ma minna kaema kus ja kuidas ta ikka täpselt elas. Noh, loodetavasti muidugi, kui mind laevast välja lastakse. Ega ju tea, kas "põngerjate" kohta kehtivad samad reeglid, mis töötajatelegi.

Juhul KUI mind jäetakse samale laevale, siis detsembris vahetab laev mandrit. Jõulud oleksin siis Kariibimerel ja aasta vahetusel Mehhikos.

Esialgu olen pisut õnnetu, et mind just Euroopa lähedal seilavale laevale saadetakse, kuid mine tea - äkki mulle meeldib sealgi.  Igatsus on küll rohkem Lõuna-Ameerika või Aafrika järele, kuid noh, nii sobib kahh....

Hetkel tinistan vaikselt oma kohvi ja mõtisklen asjade üle, mida tuleb kaasa võtta. Ausõna, ma isegi ei oska mõelda, kui palju riideid mul ikka täpselt vaja läheks. Tahaksin minna sedasi, et pole ühtegi ülearust asja. Kas õnnestub ka, eks vaatame ;).