Tallinna lennujaamas 16.09.11

Ilm Tallinnas on vihmane. Kõik käib kuidagi nii kiiresti. Eile pakkisin
kotti,siis läksin magama ja nüüd istun juba lennujaamas väravas ning ootan
oma lennukit. 10 minuti pärast hakkab laadimine ja ma ei tunne end üldse
kuidagi. Hommikul oli tappev uni ja ma püüdsin oma tuju üleval hoida ning
mitte mõelda.Kui ma vähegi hakkasin mõtlema, siis tuli ikka nutt kurku
küll. Kuid nii oleks olnud väga raske ära minna. Nii ma siis otsustasin,
et emotsioonid ei ole tõelised, need pole päris ja neid saab eirata. Tõde
on see, et ees ootab seiklus ja mina olen selle seikluse kangelane.
Loodetavasti.

Kopenhaageni lennujaamas
Lend läks ilusasti, ilm on pealpool pilvi alati ilus. Tallinnas lennukis
istudes avastasin, et ma olen vana rahu ise. Justnagu oleksin ma seda elu
elu aeg elanud ja pidevalt lennukiga reisinud. Ime kombel suutsin lennukis
isegi magada ja praeguseks on mul pisut vähem löss olla.  Mingi aja
katsusin muidugi lugeda ka. Mul on oma tööleping, mis on tegelikult
raamat, puha läbi lugemata. Kui keegi mul midagi küsiks, et teaks ma ööd
ega mütsi. Aga siis tuli tukk peale.
Huvitav on see, et seekordei ajanud kitsas ruum mulle hirmu peale, mis
siis et ma enamuse ajast aknast välja ei vahtinud ja maandumisel ei teinud
ka kõrv mulle valu. See on nagu ime!
Kopenhaageni lennujaam on meeletult suur ja siin on nii palju poode, et
võib end oinaks shopata. Õnneks pole mul ei õiget raha ega aega, et mul
tuleks pärast oina sarvedega lennukist välja astuda :P. Värava
ülesleidmine ei valmistanud mulle mingeid raskusi   nüüd on mul ju prillid
ja ma näen kaugele. Kahe lennu vahe on küll tund, kuid jalutamine võttis
omajagu aja, nii et värava juurde maha istudes oli mul laadimiseni aega
ainult 25 minutit.
Sel lennul kavatsen samuti natuke lugeda ja natuke magada, kui lastakse.
Lennukis on meeletu müra ja inimesed räägivadn üle selle ja see tekitab
jubedat lärmi.
Hea küll, pean nüüd arvuti jälle tukku ja siis kohtume järgmine kord.
Millalgi.
PS! Inimesed, ärge muretsege, minuga on kõik korras.

Inglismaa
Ma magasin terve selle reisi, sest seal polnud kohe sugugi õhku. Vahepeal
ajasin silmad lahti ja all oli ainult üks lõputu veeväli. Kuna kõrgused
ülevalt alla vaadates segunesid omavahel, siis tundus, nagu oleksid pilved
selles vees ja mängiksid jäätükke. Lennuk ise oli suurem, kui Estonian
Airi oma. Estonian Airi lennukit võiks lausa moosisahvriks kutsuda selle
kõrval, millega mind Kopenhaagenist lennujaama lennutati.
Mingi hetk paistis aknast teine lennuk. Oli päris äge vaadata selle
liikumist, polnud varem näinud. Siis öeldi,et meie lennurada on kinni ja
me peame ootama. Ühesõnaga, lend jäi 10 minutit hiljaks.
Lennujaama jõudes tuli läbida passikontroll, mille sabas oli sama palju
inimesi nagu Õllesummeril. Siis oli Estonia suurusesse saalin tõmmatud
hunnik köisi, kus vahel siksakitades tuli põhimõtteliselt kõndida muudkui
ühest ruumi otsast teise. Pakun, et oma 20 korda. Nagu lambakari, selle
asemel, et otse seista. Oeh!

Oma pagasi leidsin kenasti üles ja asusin siis oma agenti otsima. Mõtlesin
endamisi, et kus ta küll seista võiks ja kui ma nn kinniseltalalt välja
jõudsin, tabas mind uus vau. Neid nimedega silte olid kõik kohad täis. Ma
käisin pool saali (mis on meeletu) mitu korda läbi, kuid enda nime ma ei
leidnud. Hetkeks kiskus juhtme kokku, aga siis ma  mõtlesin, et pole viga
 ma siis helistan neile. Päris jabur muidugi helistada Londonist läbi
Eesti Londonisse... Ka peale helistamist ei tulnud minu juurde kedagi ega
mina leindud ka kedagi, kellel olnuks minu nimega silti. Mul kästi
telefonist minna kuskile kohvikusse, mida ma ei leidnud ja siis ma istusin
kohtumispunkti lähedal, mis tundus ainus loogiline koht istumiseks.
Selline lahe asi on, et laes on suur kuubik, peal kirjas  kohtumispunkt
ja siis infost kuulutatakse, et keegi otsib kedagi, minge sinna.

Nägin mingeid tüüpeminust oma kolmel korral mööduvat kuni lõpuks mina
istusin toru otsas ja autojuht ka ja me saime aru, et me otsime üksteist.
Neile oli öeldud, et ma olen meesterahvas ja ootan neid kohvikus. Muidugi
nad ei leidnud mind. Mulle öelda, et mees valge särgi ja punase lipsuga.
No see lips oli küll kõike muud kui punane. Seal olid peal ridamisi
kaisukarusid, punased ja sinised vaheldumisi, siniseid siiski rohkem
vist.... Autojuhiga koos oli veel üks tüüp, kes on Seabournis töötanud 6
aastat ja me jäime kambaga veel üht tüdrukut ootama. Kokku istusin ma
lennujaamas 2 tundi. Väsinud, tülpinud, näljane. Liiklus oli tee peal
hirmus ja võttis tohutu aja. Jõudsime hotelli lõpuks meie aja järgi kell
23. Õnneks on nende kell taga ja õhtusöögile me siiski jõudsime. Enne seda
muidugi sain veel ehmatuse osaliseks   minu nime ei olnud toasaajate
nimekirjas. Ootasin veel 10 minutit kuni administraator firmale helistas
ja siis sai kõik korda. Kui teised, kes siia kokku on kogutud, peavad
olema kahekesi tubades, siis minul on üksikpalat.

Autos sain teada, et tüdruku nimi on Daniela ja ta on Tsiilist, poisi nime
ei mäleta, aga tema on Ungarist. Karvaseid ja sulelisi igast erinevatelt
maadelt liitus meiega õhtusöögi lauas veel. Kõiki ei jäänud esialgu
meelde. Natuke kuulsin siseinfot ka ja seda, mis minuga homme tehakse, mis
on hea. Muidu oleks päris hirmus olnud vist.

Ühtegi eestlast stjuuardessina Seabournil vanemad olijad ei mäleta. Hästi
naljakas on. Igaüks,kes mind näeb, vaatab otsa ja küsib, kas mul on
esimene leping ja kust ma pärit olen. Nii mõnedki siin teavad Eestit, osad
on ka ise käinud. Paistavad nad hetkel sellised sõbralikud ja abivalmid ja
toredad. Daniela kuidagi eee... tundub hästi positiivne ja ta naerab väga
palju. Loodan, et saame temaga ühte kajutisse.

Väga palju küsitakse üksteise riigi, keele ja kultuuri kohta. Pealinnad
õpitakse pähe ja ....

Homme kell 8 kohaliku aja järgi korjab meid üks minubuss peale ja viib
laeva. Seal pidavat meid viidama paberite täitmisele, siis antama võtmed,
et saaks oma asjad kajutisse viia ja edasi tuleb juba tööle joosta,
kellelegi appi. Daniela ütles, et tema armastab seda kõike seal ja et
laevas on väga palju tegevusi ka meeskonna jaoks välja mõeldud. Kuid eks
seda siis paistab. Millal man jälle internetti saan, seda ma hetkel ei
tea. Internet on laeval olemas, aga kirves. Seega tuleb mul väga palju
asju arvutis valmis kribada ja siis alles minna ja üles laadida. Ok,
heidan oma uhkesse voodisse magama, et hommikul puhanuna ärgata.