Me teeme head, me teeme head sellele kolmele, kümnele või kahe tuhandele aga ei seo enda südant päriselt nende kellegagi, lihtsalt hoolime eemalt, sest teame kui halb on, kui sind kedagi aitamas pole. Võib-olla viime kellelegi kingi ja sel hetkel rõõmustame, sest me teame, et teisel on hea meel, aga järgmisel sekundil läheme me oma eluga edasi. Nii veereb elu meist aina mööda ja mööda kõigi nende isiksuste (sh ka tõesti megatoredate ja meeldivate) ja nägudega ja isegi kui mõnel eluhetkel, mil me peatume, selle üle mõtleme ja naeratame kurvalt, jätkame me siiski oma teed, sest kuigi nii on väga üksi, on see vähemalt turvaline.
Ja mina näiteks ei tea, mida teha siis, kui mitte tahta sellise olukorraga leppida? Kuna igakord, kui tekib julgus uuesti proovida end avada, tuleb keegi ja teeb midagi nii jaburat või saab sinust aru nii jaburalt, et sa oled pärast järjekordset lõuahaaki jälle istukil maas ja mõtled seal poris tunde ja tunde, et mida pekki see nüüd siis jälle oli.... Küsid lõputult ja sajal viisil, et kas viga on minus või on hoolimine lollidele?
Lõpuks jõuad järeldusele, et ei kumbagi, sest kurb tõde on see, et meie inimesed ei tea enam, mis on siirus ja mis tähendab elu ilma otsimata iga pisiasja, iga teo ja iga lause tagant tagamõtet. Meie inimesed ei usu enam ja ei tea enam, et heateod ja soojad andmisehetked ongi need, millena nad paistavad - lihtsalt heateod ja soojad andmisehetked...
Kuna maailm on millegipärast muutunud selliseks külmaks kargeks paigaks, siis Armastusel ei olegi enam palju rohkem võimalusi, kui vaid jääda võõraks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar