15 aprill, 2013

Elu täis võimalusi

Elu on nii huvitav - see on võimalusi täis ja kõik on võimalik, võta mis suund tahad. Ma ei käinud vahepeal nätskete foorumis ega jutukas, sest ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa neid inimesi aidata ja kuulata, ma ei jõua tervet maailma päästa. Ja ma ei taha olla diagnoos, ma tahan olla inimene. Mina. Kuidagi raskeks läks hommikuti lugeda (ja vahepeal päeval ka), et keegi tahab end jälle ära tappa ja mul ei ole energiat selleks, et silpigi kirjutada... Aga siis ma võtsin puhkuse ja ma avastasin, et inimesi saab aidata mitmel moel. Mismoodi aidata - ka see on valik.

Kuna mul on vajadus maailma paremaks paigaks teha, teistele toeks olla, olemas olla, neid abistada, siis ma pean lihtsalt leidma oma tee kuidas seda teha ja jääma selle juurde ja panema kõik teised teed, aknad, uksed kinni - kõike lihtsalt ei jõua.

Paistab, et ma valisin selleks teise tee, kui nätskete foorumis toe andja olla. Mulle meeldib massidena rohkem, kui üksikult. Samas selle massi sees jälle need üksikud (ei tea, kas keegi aru ka sai, mis ma mõtlesin...). Sisuliselt siis ehitada mingi suur asi, kus on võimalik aidata väga palju inimesi korraga ja siis keskenduda neile ka üksikisikutena. Nii et see kooskond ise muutuks ka nö mingil määral tugikonnaks.... Ja et sellel konnal on mitmeid erinevaid viise, funktsioone, lahendusi, mitte ainult üks väljund.

Rakse on vahel ära tunda, mis on minu leib ja mis ei ole. Kas tööle minna oleks minu leib? Ei vist mitte... kes siis kõike muud teeb ja ehitab ja süsteeme loob? Ah ma ei tea ma ei tea ma ei tea ma ei tea.

Praegu on veel kuidagi natukene hirmutav kõik see olek, sest ma ei tea mis saab homme - kas muutused tulevad? Kindlasti tulevad mingisugused, aga mil moel? Kuidas otsustada õigeid otsuseid? Ma tunnen end kuidagi vähesena. Mind võiks kuidagi rohkem olla, et mind igale poole jätkuks ja tarkust jätkuks. Palun andke mulle tarkust.....

Vahel mul tekib tunne, et ma ei ole piisav või ma ei ole piisavalt pädev selliseid otsuseid tegemaks ja vastu võtmaks, et ma ei ole piisavalt pädev neid asju teadmaks, kuidas õige on... Selline tunne et mõtled ja mõtled aga aju lihtsalt ei ulatu, ei küündi. Selline trõnn-trõnn tunne on nagu üritaks mootorit käivitada, aga see ei lähe lihtsalt ja kõik - jõudu või kütet v midagi jääb väheks... Aga ma ei taha olla rumal juht. Ei taha!

Kommentaare ei ole: