Tahan rääkida oma nö töövõidust - laps magab oma voodis teist õhtut ja uinus ilma rinnata ning seda ilma ühegi pisarata! Kuidas ma selle saavutasin?
Nädalapäevad tagasi leidsime, et on aeg lapsele osta uus turvatool, sest ta on oma hällist välja kasvanud. Pikkused jne kõik veel oleks läinud, aga traksid olid valel kõrgusel ja kõrgemaks enam panna ei saanud. Nii me siis läksime poodi ja tõime talle uue lebola. Tool ise on ausalt nii mugava välimuse ja olemisega, et istuksin seal hea meelega ise, kui mahuksin. Lapsel tundub ka seal mugav olevat. Tagasiteel aga hakkas mingi uskumatu trall. Ta hakkas tegema imelikku häält ja ma veel ahvisin järele, et mis loomahääli sa teed. Vahepeal vahetasime korraks teemat aga siis ta muudkui kakkus ja kakkus seda endal kurgust välja kuni lõpuks sai end nutma ja nuttis nii nagu tal oleks kuskilt valus olnud ja nagu poleks ka. Mina muidugi palusin A-l auto kinni pidada ja võtsin ta sealt välja. Nutt lakkas kohe. Rinda ei tahtnud, juua ei tahtnud, süüa ei tahtnud. Panin tagasi, hakkas jälle peale. Võtsin ära, nutt lakkas. No selge - jonnib! Ise üheksakuune aga jonnib nagu kaheaastane! Nojah, niimoodi me siis sõitsime selle lõugava lapsega koju mitukümmend head kilomeetrit. Peale seda lugu on ta küll hakanud protestima tooli mineku vastu aga lubanud end sinna kinni panna ja mingit suuremat kisa enam pole olnud ka siis, kui ta on üksinda taga ja mina roolis. Ta püüab end ise lõbustada.
Ööd on meil muidu olnud okeid, aga vahepeal muutusin kaheks ööks jälle inimlutiks ja kuidagi on mul läbi une see harjumus ikka last tõsta, kui mu üks külg ära väsib. Hommikul küll saan aru, et lollakas, ta ei tahtnud ju rinda ega midagi, miks ma tõstan? Aga see on nii automaatne. Mõnikord ta ärkas minu liigutamise peale ja siis ma olin jälle lutt... igatahes väsitas see mind jälle väga ära ja te ei kujuta ette ka, kuidas üks üheksakuune laiutada suudab! Vahepeal arvasime, et mees peaks vist diivanile kolima või siis mina, sest kolmekesi meie suurde laia voodisse lihtsalt ei mahu!
Ja peale seda tooli lugu sain ma aru, et aeg on oma voodiks küps - tal on juba väga hästi selge, mis tähendab kui teda keelatakse ja jonnida oskab ka. Nii ei ole mul enam vaja karta, et ta nutab sellepärast, et ma teda maha jätan või et ma ei hooli. Ta teab väga hästi, et ma olen olemas ja ma mõistsin ka, et alates hetkest, mil lapsel on arusaamine "ei!" kontseptsioonist, annab temaga juba kaubelda.
Nii me siis sebisimegi voodipehmendused ja vahvalt pandi nendega kaasa ka magamiskotid - täpselt see, mida ühele siputisele, kes teki kogu aeg ära ajab, vaja on. Ja A. pani võre ka uuesti ette tagasi, et tekiks aru saam voodist mitte välja pääsemisest. Alustasime eile päevase unega. Ma ei tea kui palju kordi ma pidin teda pikali panema. Muidugi ta protesteeris, aga lõpuks jäi siiski magama, see võttis kuskil tunnikese. Tegin talle veel selja peale pai ja tudus. Õhtul püüdis ta püstijalu üle võre mu õlal uinuda ja siis läks nutt ikka liialt valjuks. Andsin jälle rinda ja panin ta uuesti voodisse. ja 10 minutit - magas! Öösel jäi voodisse väga väikese protestiga uuesti unne.
Täna käis ta vannis, panime tuduriided, andsin rinda, panin voodisse. Ta tahtis kohe jorisema hakata aga ma kohe teda pikali ei sundinud. Tegime kalli-kalli, lugesin talle raamatut. Siis kui ta enam kuulata ei tahtnud, tegime uuesti kalli-kalli ja musi ja ja ütlesin, et nüüd on tudu-tudu. Panin ilusti pikali ja ta ei proovinudki end püsti ajada. Sain magamiskoti kinni tõmmatud väga rahulikult. Rääkisin ja selgitasin, mis ma teen. Siis laulsin talle kuni ta magama jäi. Vahepeal ta vaid otsis endale õiget asendid ja nutt hakkas tulema siis, kui laul lõppes. Vot nii! :)
Olen väga rõõmus. Igaks asjaks on ikkagi oma aeg. Varasemad unekoolid on olnud väga hullud röökimised, mistõttu olen need ka pooleli jätnud. Laps ei olnud valmis, ta ei saanud aru. Nüüd aga on hoopis okei.
Mis aga minuga juhtus, oli see, et ma ei saanud eile öösel vastupidiselt Gerdale, üldse magada. Mind tabas täiesti tohutu ärevus ja nonsensune rünnak, et ma olin terve tänase päeva suht laip. Ka praegu ma mõtlen, et noh.. laps magab juba oma voodis, aga mis minust saab? Võib-olla peaks proovima praktiseerida jälle mehe kaissu võtmist? Mis teie arvate? :P
Nädalapäevad tagasi leidsime, et on aeg lapsele osta uus turvatool, sest ta on oma hällist välja kasvanud. Pikkused jne kõik veel oleks läinud, aga traksid olid valel kõrgusel ja kõrgemaks enam panna ei saanud. Nii me siis läksime poodi ja tõime talle uue lebola. Tool ise on ausalt nii mugava välimuse ja olemisega, et istuksin seal hea meelega ise, kui mahuksin. Lapsel tundub ka seal mugav olevat. Tagasiteel aga hakkas mingi uskumatu trall. Ta hakkas tegema imelikku häält ja ma veel ahvisin järele, et mis loomahääli sa teed. Vahepeal vahetasime korraks teemat aga siis ta muudkui kakkus ja kakkus seda endal kurgust välja kuni lõpuks sai end nutma ja nuttis nii nagu tal oleks kuskilt valus olnud ja nagu poleks ka. Mina muidugi palusin A-l auto kinni pidada ja võtsin ta sealt välja. Nutt lakkas kohe. Rinda ei tahtnud, juua ei tahtnud, süüa ei tahtnud. Panin tagasi, hakkas jälle peale. Võtsin ära, nutt lakkas. No selge - jonnib! Ise üheksakuune aga jonnib nagu kaheaastane! Nojah, niimoodi me siis sõitsime selle lõugava lapsega koju mitukümmend head kilomeetrit. Peale seda lugu on ta küll hakanud protestima tooli mineku vastu aga lubanud end sinna kinni panna ja mingit suuremat kisa enam pole olnud ka siis, kui ta on üksinda taga ja mina roolis. Ta püüab end ise lõbustada.
Ööd on meil muidu olnud okeid, aga vahepeal muutusin kaheks ööks jälle inimlutiks ja kuidagi on mul läbi une see harjumus ikka last tõsta, kui mu üks külg ära väsib. Hommikul küll saan aru, et lollakas, ta ei tahtnud ju rinda ega midagi, miks ma tõstan? Aga see on nii automaatne. Mõnikord ta ärkas minu liigutamise peale ja siis ma olin jälle lutt... igatahes väsitas see mind jälle väga ära ja te ei kujuta ette ka, kuidas üks üheksakuune laiutada suudab! Vahepeal arvasime, et mees peaks vist diivanile kolima või siis mina, sest kolmekesi meie suurde laia voodisse lihtsalt ei mahu!
Ja peale seda tooli lugu sain ma aru, et aeg on oma voodiks küps - tal on juba väga hästi selge, mis tähendab kui teda keelatakse ja jonnida oskab ka. Nii ei ole mul enam vaja karta, et ta nutab sellepärast, et ma teda maha jätan või et ma ei hooli. Ta teab väga hästi, et ma olen olemas ja ma mõistsin ka, et alates hetkest, mil lapsel on arusaamine "ei!" kontseptsioonist, annab temaga juba kaubelda.
Nii me siis sebisimegi voodipehmendused ja vahvalt pandi nendega kaasa ka magamiskotid - täpselt see, mida ühele siputisele, kes teki kogu aeg ära ajab, vaja on. Ja A. pani võre ka uuesti ette tagasi, et tekiks aru saam voodist mitte välja pääsemisest. Alustasime eile päevase unega. Ma ei tea kui palju kordi ma pidin teda pikali panema. Muidugi ta protesteeris, aga lõpuks jäi siiski magama, see võttis kuskil tunnikese. Tegin talle veel selja peale pai ja tudus. Õhtul püüdis ta püstijalu üle võre mu õlal uinuda ja siis läks nutt ikka liialt valjuks. Andsin jälle rinda ja panin ta uuesti voodisse. ja 10 minutit - magas! Öösel jäi voodisse väga väikese protestiga uuesti unne.
Täna käis ta vannis, panime tuduriided, andsin rinda, panin voodisse. Ta tahtis kohe jorisema hakata aga ma kohe teda pikali ei sundinud. Tegime kalli-kalli, lugesin talle raamatut. Siis kui ta enam kuulata ei tahtnud, tegime uuesti kalli-kalli ja musi ja ja ütlesin, et nüüd on tudu-tudu. Panin ilusti pikali ja ta ei proovinudki end püsti ajada. Sain magamiskoti kinni tõmmatud väga rahulikult. Rääkisin ja selgitasin, mis ma teen. Siis laulsin talle kuni ta magama jäi. Vahepeal ta vaid otsis endale õiget asendid ja nutt hakkas tulema siis, kui laul lõppes. Vot nii! :)
Olen väga rõõmus. Igaks asjaks on ikkagi oma aeg. Varasemad unekoolid on olnud väga hullud röökimised, mistõttu olen need ka pooleli jätnud. Laps ei olnud valmis, ta ei saanud aru. Nüüd aga on hoopis okei.
Mis aga minuga juhtus, oli see, et ma ei saanud eile öösel vastupidiselt Gerdale, üldse magada. Mind tabas täiesti tohutu ärevus ja nonsensune rünnak, et ma olin terve tänase päeva suht laip. Ka praegu ma mõtlen, et noh.. laps magab juba oma voodis, aga mis minust saab? Võib-olla peaks proovima praktiseerida jälle mehe kaissu võtmist? Mis teie arvate? :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar