Laps... see on tähendanud minu jaoks nii palju muutusi, seieri pidevat punases olekut, abielukriisi, leppimist, digimuundust. Täna oskan ma kindel olla ainult ühes asjas - mitte milleski oma päevas ei saa kindel olla. Kõik on kogu aeg pidevalt muutuv. Minu elu sellisena nagu ta oli ei tule enam kunagi tagasi. Aga ma armastan teda, ikkagi armastan. Ta on nii äge - muretu, rõõmus ja viriseb väga harva. Ta on suur hunnik positiivsust ka siis kui tal on 38 kraadi palavikku. Jah, mul on vedanud.
Lisaks kõigele muule oskab ta palju omaette olla ja asjatada. Ainult, et ta terve päeva laulab või räägib midagi. See, et vaikust ei ole või on harva, on raske...
Emadus sunnib sind kõigeks, emadus muudab sind. Paljuski. Nii mõneski asjas täielikult. Minu kiiksud? Ma ei tea, kas neid pole enam või ma ei taju neid enam või olen pidanud nii kõvasti ümber õppima, et paljud neist on kadunud (vähenenud, kinni kaetud). Ma olen harjunud elama seier üleliigsetest puudutustest pidevalt punases nii et isegi pool tundi päevast, kui keegi minuga ei räägi, ei katsu mind kuskilt ja ei taha must midagi, tundub mulle õndsusena. Mõnikord läheb küll kuulmismeel hulluks sellest pidevast mingist saginast, lapse lalinast ja laulust või plinisevatest mänguasjadest, mida ta naudib, et isegi linnulaul tundub mulle röökimisena. Aga siis ma palun abikaasat, et ta laseks mind niitmata muru vaatama...no ja siis ma vaatan natuke aega seda niitmata muru kuskil. Olen isegi puhkusel käinud 24 h ja seal oli tore kuni ma nägin mõnd last - siis tahtsin koju tagasi.
See sinisilm oma heledate lokikeste ja kavala naeratusega keerutamas end oma väikeses kleidis... see on äge. Kas ma soovitan teistele aspidele ka? Ma ei tea. Mina igatahes teen seda jälle. Ükskord. Veel. Kunagi.
Emadus on miski, mille eest sa ei põgene. Mis peab sündima otsusena kaua aega enne, et sa hakkad emaks, heaks emaks, sest muidu sa jooksed ära või annad ta ära ja ela seda kõike lihtsalt üle. Aga hormoonid on vinged, emainstinkt on tugev. Need teevad palju asju pehmemaks. Üht head ja arukat geeni ei maksa kunagi paljundamata jätta.
Aeg... ajal on minu jaoks teistsugune tähendus - see on väärtuslik, see on triiki ja iga minut on millegi jaoks, ei ole siin maa peal olemas ühtegi tühja ja mõttetut sekundit. Ma ei suuda kõiki muutusi, mis minus on toimunud, üldse kirjeldadagi... Ma saan aru, et ma elasin varem sellist natuke tühja elu. Sellele elule oli ka oma aeg, aga see aeg sai otsa.
Mis väärtus on elul, mis on pühendatud ainult endale? Sellele, et sa võid magada siis kui tahad ja ärgata siis kui tahad ja vajadusel töötada 24 h ööpäevas? Kui totter see tundub... Jaa muidugi ma mõnikord vihastan ja igatsen seda, et ma võiksin teha asju siis, kui mina tahan.... Oi kui raske on olnud sellega kohaneda. Aga ma enam nii väga vist ei õiendangi... pigem püüan leida uut tasakaalu kõige selle keskel ja suuta teha ära oma töö, oma kodused ülesanded ning emaks ja abikaasaks olemise nii, et keegi ei kannata. Mina ise sealhulgas.
Mina, minapilt, identiteet. Kõik pühiti minema. Kõige täiega. Kõige riiete, väikeste harjumuspäraste õhtuste naudingute ja rutiinidega. Kõik läks. Nutsin, halasin, ägasin. Nüüd olen rõõmus - see tuleb taas luua. Mulle on antud uus ja palju parem võimalus. Ma saan oma minapildi rajada tõele, päris asjadele, seestpoolt väljaspoole mitte sellele, mida keegi minust arvab või kui palju ma teen või tegemata jätan. See on vabadus! Ma ei tunne end enam halvasti, kui ma millegist keeldun või kellelegi stopp ütlen, kui ta minu territooriumi rammib.
Kokkuvõttes ma väljun sellest kõigest asjast võitjana. Ei, see pole olnud kerge. Oi ei, üldse mitte. Oli aeg, kus ma tahtsin kõigile aspidele karjuda - ärge teie nii tehke, ärge saage lapsi. Täna, kui laps on natuke üle aasta ma mõistan - raskused lähevad mööda ja on igaühe enese otsustada, kas ta suudab olla number null kuskil aasta aega või pisut rohkem? Kujutleda maailma ilma elektrita? Sest just nii ma end peale lapse sündi tundsin - mu maailm oli pea peale pöördunud.
Nii hea on saada tähelepanu endalt, oma sisemuselt, oma kiiksudelt - selleks kõigeks pole lihtsalt enam aega. Muud asjad on tähtsamad, selle pisikese kaitsetu olendi heaolu ja soovid on tähtsamad, kui minu pisarad sellest, kuidas mul on hullumiseni nõme, et ma ei saa jäätist süüa siis, kui ma seda parasagu tahan ja enam pole ühtegi lõpetatust - pean olema alati valmis katkestusteks. Enam pole tähtis, kui mitutuhat nahka ja higi ja verd ja pisaraid see on võtnud. See isiksus, kes siia maailma sündis... ilma temata oleks maailm poole vaesem. Olnuks lubamatu ta sünnitamata jätta. Õpin tema pealt muretust, rõõmu, huumorit ja seda, kui palju asju on minul olnud määratud valehäbisse, mida temal ei ole. Tal on lubatud tunda oma edust rõõmu ja ta naudib seda täiel rinnal. Ei tunne pisarateni piinlikust, et ta on oma kordaminekust õnnelik.... ja muid selliseid asju.
Emadus on valik. Kahtlemata. Aga ka otsus. Sa pead enda sisemuse igast sopist läbi katsuma, kas sa tahad olla hea lapsevanem. Kas sa suudad sellest ostusest kinni hoida ka siis, kui sa tunned, et sa tahaksid hüsteeriahoos asju loopida ja kõik KÕIK su piirid on ületatud, aga sa pead ikka edasi olema ja käituma normaalselt? Selles on küsimus. Mina ei teadnud, kas ma suudan. Aga mu otsus olla hea ema enne lapse sündi, on mind aidanud. Kõik muu on tulnud sunniviisiliselt, sundolukorrana, sest peab, sest teisiti ei saa.
Ma armastan.
Lisaks kõigele muule oskab ta palju omaette olla ja asjatada. Ainult, et ta terve päeva laulab või räägib midagi. See, et vaikust ei ole või on harva, on raske...
Emadus sunnib sind kõigeks, emadus muudab sind. Paljuski. Nii mõneski asjas täielikult. Minu kiiksud? Ma ei tea, kas neid pole enam või ma ei taju neid enam või olen pidanud nii kõvasti ümber õppima, et paljud neist on kadunud (vähenenud, kinni kaetud). Ma olen harjunud elama seier üleliigsetest puudutustest pidevalt punases nii et isegi pool tundi päevast, kui keegi minuga ei räägi, ei katsu mind kuskilt ja ei taha must midagi, tundub mulle õndsusena. Mõnikord läheb küll kuulmismeel hulluks sellest pidevast mingist saginast, lapse lalinast ja laulust või plinisevatest mänguasjadest, mida ta naudib, et isegi linnulaul tundub mulle röökimisena. Aga siis ma palun abikaasat, et ta laseks mind niitmata muru vaatama...no ja siis ma vaatan natuke aega seda niitmata muru kuskil. Olen isegi puhkusel käinud 24 h ja seal oli tore kuni ma nägin mõnd last - siis tahtsin koju tagasi.
See sinisilm oma heledate lokikeste ja kavala naeratusega keerutamas end oma väikeses kleidis... see on äge. Kas ma soovitan teistele aspidele ka? Ma ei tea. Mina igatahes teen seda jälle. Ükskord. Veel. Kunagi.
Emadus on miski, mille eest sa ei põgene. Mis peab sündima otsusena kaua aega enne, et sa hakkad emaks, heaks emaks, sest muidu sa jooksed ära või annad ta ära ja ela seda kõike lihtsalt üle. Aga hormoonid on vinged, emainstinkt on tugev. Need teevad palju asju pehmemaks. Üht head ja arukat geeni ei maksa kunagi paljundamata jätta.
Aeg... ajal on minu jaoks teistsugune tähendus - see on väärtuslik, see on triiki ja iga minut on millegi jaoks, ei ole siin maa peal olemas ühtegi tühja ja mõttetut sekundit. Ma ei suuda kõiki muutusi, mis minus on toimunud, üldse kirjeldadagi... Ma saan aru, et ma elasin varem sellist natuke tühja elu. Sellele elule oli ka oma aeg, aga see aeg sai otsa.
Mis väärtus on elul, mis on pühendatud ainult endale? Sellele, et sa võid magada siis kui tahad ja ärgata siis kui tahad ja vajadusel töötada 24 h ööpäevas? Kui totter see tundub... Jaa muidugi ma mõnikord vihastan ja igatsen seda, et ma võiksin teha asju siis, kui mina tahan.... Oi kui raske on olnud sellega kohaneda. Aga ma enam nii väga vist ei õiendangi... pigem püüan leida uut tasakaalu kõige selle keskel ja suuta teha ära oma töö, oma kodused ülesanded ning emaks ja abikaasaks olemise nii, et keegi ei kannata. Mina ise sealhulgas.
Mina, minapilt, identiteet. Kõik pühiti minema. Kõige täiega. Kõige riiete, väikeste harjumuspäraste õhtuste naudingute ja rutiinidega. Kõik läks. Nutsin, halasin, ägasin. Nüüd olen rõõmus - see tuleb taas luua. Mulle on antud uus ja palju parem võimalus. Ma saan oma minapildi rajada tõele, päris asjadele, seestpoolt väljaspoole mitte sellele, mida keegi minust arvab või kui palju ma teen või tegemata jätan. See on vabadus! Ma ei tunne end enam halvasti, kui ma millegist keeldun või kellelegi stopp ütlen, kui ta minu territooriumi rammib.
Kokkuvõttes ma väljun sellest kõigest asjast võitjana. Ei, see pole olnud kerge. Oi ei, üldse mitte. Oli aeg, kus ma tahtsin kõigile aspidele karjuda - ärge teie nii tehke, ärge saage lapsi. Täna, kui laps on natuke üle aasta ma mõistan - raskused lähevad mööda ja on igaühe enese otsustada, kas ta suudab olla number null kuskil aasta aega või pisut rohkem? Kujutleda maailma ilma elektrita? Sest just nii ma end peale lapse sündi tundsin - mu maailm oli pea peale pöördunud.
Nii hea on saada tähelepanu endalt, oma sisemuselt, oma kiiksudelt - selleks kõigeks pole lihtsalt enam aega. Muud asjad on tähtsamad, selle pisikese kaitsetu olendi heaolu ja soovid on tähtsamad, kui minu pisarad sellest, kuidas mul on hullumiseni nõme, et ma ei saa jäätist süüa siis, kui ma seda parasagu tahan ja enam pole ühtegi lõpetatust - pean olema alati valmis katkestusteks. Enam pole tähtis, kui mitutuhat nahka ja higi ja verd ja pisaraid see on võtnud. See isiksus, kes siia maailma sündis... ilma temata oleks maailm poole vaesem. Olnuks lubamatu ta sünnitamata jätta. Õpin tema pealt muretust, rõõmu, huumorit ja seda, kui palju asju on minul olnud määratud valehäbisse, mida temal ei ole. Tal on lubatud tunda oma edust rõõmu ja ta naudib seda täiel rinnal. Ei tunne pisarateni piinlikust, et ta on oma kordaminekust õnnelik.... ja muid selliseid asju.
Emadus on valik. Kahtlemata. Aga ka otsus. Sa pead enda sisemuse igast sopist läbi katsuma, kas sa tahad olla hea lapsevanem. Kas sa suudad sellest ostusest kinni hoida ka siis, kui sa tunned, et sa tahaksid hüsteeriahoos asju loopida ja kõik KÕIK su piirid on ületatud, aga sa pead ikka edasi olema ja käituma normaalselt? Selles on küsimus. Mina ei teadnud, kas ma suudan. Aga mu otsus olla hea ema enne lapse sündi, on mind aidanud. Kõik muu on tulnud sunniviisiliselt, sundolukorrana, sest peab, sest teisiti ei saa.
Ma armastan.
1 kommentaar:
No ikka väga tuttavad tulevad need kirjeldatud tunded ette :)
Ma omast vähesest kogemusest ütlen, et naudi seda praegust aega ja iga nagu jaksad, sest võib juhtuda (aga räägitakse, et ei pruugi, ehkki ma pole ise ühtki sellist last veel kohanud), et umbes kaheselt käib klõps, millele järgneb periood või perioodid (mis loomulikult ülehelikiirusel vahelduvad helgete hetkedega), mille kestel sa keskmiselt 99 korda päevas tunned, et hullud, ei taha mitte kunagi mitte ühtki alla 18-aastast inimest enam näha, ei tea lapse kasvatamisest absoluutselt mitte midagi jnejne. Kuni nii umbes neljaselt käib järgmine klõps ja elu on äkitselt täiesti lill :)
Postita kommentaar