Täna kolasime mööda metsi. Böffil uus jope seljas ja selline uhke poiss nägi välja. Tormas nagu tuul kappadi-kappadi. Väga mõnus oli. Meie aga otsisime endale lõkkeplatsi, tegime lõkke üles ja siis hakkas lund sadama. Kui metsa läksime, oli alles puha kevad - maa paljas ja selline sulavee lõhn õhus, kuid siis oli hetkega kõik valge ja seda muudkui tuli ja tuli juurde. Ja nii me istusime seal laias lumesajus keset metsa, sõime võileibu ja jõime kuuma teed. Ma olin täiesti hinge põhjani liigutatud ja vaimustuses kogu asjast ja musi omakorda oli vaimustuses sellest, et mina vaimustuses olen ja mina jällegi uuesti, et tema on. Nii me seal siis vaimustusime hetkest ning üksteisest, kallisime söömise vahepeal ja vaatasime langevat lund. Võlu asjale lisas veel Böffi, kes istus ka pingil ja ootas, millal temaga head kraami jagatakse. No erandkorras jagati ka. Võileibu ikka ma mõtlen.
Seal nii, keset loodust istudes, tekkis küll mõte, et paneks ühe püstkoja püsti ja koliks kõige täiega metsa elama - ei mingit raha taga ajamist. Käiks küttimas nagu vanasti ja suvel seksiks keset sammalt lageda taeva all või noh, kus isu parasjagu peale tuleb :P. Minugi poolest, kasvõi puu otsas. Ainult, et jah - üks koer on sellisest metsamatka seltskonnast ilmselgelt puudu. ;).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar