Selle nädala esimene esmaspäev

Kell 7:00

Kell heliseb. Ma olen kuskil Elvas alles, endiselt. Keeran teise külje ja mõtlen et ei huvita. Natukese aja pärast hõigutakse, et kell on seitse läbi. Ehmatasin, et nii, nüüd siis peab hakkama tormama. Tegelt oli jah kell seiste läbi - viis minutit.

7:05

Panin voodiriided kokku ja palusin mehel ebasiivsad asjad kõik kokku korjata. Läksin üles korrusele panin riidesse ja kirusin järjekordselt oma kanaaju, kes ei suutnud meeles pidada teksaseid pesta. Jälle peab need viinerikiled jalga ajama. Edasi läksin alla korrusele ja üritasin oma magamatusest hoolimata musi emale rõõmsat nägu teha. Ei tulnud välja.

7:30

Söön. Pasteet on viimase peal. Sellist kraami ei jagata paraku iga päev. Mõtlen pahuralt tööle mineku peale ja tunnen kuidas ma üle kere trotsi täis lähen. Okseklomp on küll kaugemal kui reedel aga siiski olemas. Pean sõjaplaani sellest kuidas saaks tekitada massimälukaotuse ja teha nii, et täna oleks alles reede kõigi arvates.

7:45

Panen riidesse ja läheme autosse.

8:05

Istume bussis. Ando magab minu õla najal ja koer oma puuris. Mina ei saa und, sest ma juurdlen selle üle, et miks kurat ma endiselt õnnetu olen, kui kõik on tegelikult nii hästi. Ärevus mille tõttu ma taaskord öösel magada ei saanud, hakkab mind juba tõsiselt tüütama. Tulemus: ma olen oma tahtmiste ori. Mul puuduks igasugune ärevus, kui ma teeks miskit tavalist tööd, noh õmbleks või oleks poes müüja. Või siis ka tavaline reporter. Aga ei, ma ei saa, sest ma pean punnitama, kuna see idee VÕIB töötada. Muidu ma pärast kahetseksin elu aeg, et ma ei proovinud või et ma jätsin hirmust pooleli. Loodan, et ühel päeval ma harjun selle vastutusega ja see ei tekita minus enam mingit ärevust.


8:45

Tartus. Ostame bussipiletit. Tuletan Andole meelde, et mul üliõpilaspilet. Kassiir laseb selle välja ja selgub, et ma ei leia seda siiski. Pilet tehakse ringi. Kui bussi jõuame hakkan mina riietuma. Panin oma metsapüksid teiste pükste peale - mul oli lihtsalt nii kohutavalt külm. Võtsin Böffi sülle, kes sahmis aknast välja vaaadata terve tee Tartu linnast välja. Üritasin magada, aga tema sahmerdamine tegi selle suht võimatuks. Panime ta puuri tagasi.

11:30

Keegi helistab. Ajan end üles - Lennujaam. Miskine kool tahab end jälle miljonimängu registreerida. Juhuu. Palun neil tagasi helistada. Ma tõesti ei tea peast, kuhu mis veel mahub.

Jõuan tööle. Panen asjad ära. Aruvtit ja märkmikku mul ju ei ole, need kõik kodus. Lähen Terviselehe poole peale, joon tassi kohvi lobisen ja ei lase neil tööd teha. Böffi oksendab hommikusööki ja seejärel pistab selle uuesti nahka. Aleksander keeldub selle peale tema musist.

13:15

Pesen tassi ja annan neile loa edasi töötada ning tuleme Böffiga ära oma poole peale. Istun arvuti taha ja olen täpselt sama tark ja pahur nagu hommikulgi. Lisaks kuulen "rõõmsaid" teateid om värske tööandja kohta.

13:28

Vaatan telefoni. Ahhaa, ongi keegi helistanud. No tore, kui vaja, küllap siis helistab tagasi. Mõtlen nädalasest puhkusest Lõuna - Eesti metsade vahel. Teen suitsu.

13:34

Otsin paaniliselt tuhatoosi. Mingit suuremat sorti rottid näivad olevat selle minema tassinud. Võtan oma kaks nädalat seisnud pooliku kohvitassi ja kasutan seda.

13:42

Mõtlen unise peaga, et ei tea, kaua ma neid tasse sinna lauale kogun. Lähen vetsu ja pesen need puhtaks.


13:46

Tundub, et teen natuke tööd.

Selgub lugude mittelaekumise põhjus - olin kõigile mingid täiesti suvalised valed kuupäevad öelnud.

14:30

Tundub, et lähen lõunale

15:30

Asutame end korraks kursusekaaslase juurde minema. Teel selgub, et nad elavad pärapõrgus ja seal läheb kauem kui ma arvasin.... Ma loodan, et nad endale koera ei võta, sest hüüatused et ainult kaks korda peab väljas käima või imestamised, et tuleb teda pesta või et terve päeva peab jook ees olema, ei olnud just lootust andvad. Lisades sinna veel neil juba olnud koera, kes ema järsku tekkinud allergia tõttu ära anti. Jah, asja saab kindlasti parandada erialase kirjandusega. Sügavalt ja väga tõsiselt loodan.

18:15

Piinan jälle Aleksandrit, kel tundub, et on tõsine nägu ette naelutatud ja vahib üksisilmi arvutit. Ta tunnistab avalikult, et talle meeldivad naised. Väga veider mees... Kes oleks arvanud, et meestele naised meeldivad!
Kurdan talle, et vastik vastik, et ma ei suuda täna tööd teha. Ütles, et aga andekad inimesed ongi ju natuke hullud kah. Ehk siis, et mul ongi äkki pisut õigus omas rütmis kõikuda:P. (õigustused õigustused).
Tundub, et teen jälle natuke tööd.

18:30
Telefonikõne. Räägin telefoniga. Musi teeb ettepaneku koju minna. Nõustun, aga ütlen, et räägin telefoniga. Palub sõnumi saata kui ma ei jõua.

18:50
Saadan sõnumi, et ei jõua.

19:35

Läheme Böffiga läbi Viru keskuse. Teel kohtame paari kodutut ja ma mõtlen, et näe, otsivad sooja...

19:50

Helistan musile, sest avastasin, et pole juba nii kaua ta häält kuulnud - tervelt kella kuuest saadik.

20:00

Istume marsas ja ma räägin Böffile, et issi tuleb kohe ka. Vaadaku tema seni aknast välja ehk siis oma telekat...

20:30

Kodus. Lülin msni sisse ja oplaa - töö hakkas ründama, rahvas avastas, et ma msnis.

22:30

Töö tegemise vahepeal remondin sõbrannasid ja kirjutan blogi. Näib et see kellaaeg ongi vist mingi sõbrannade remontimise aeg, sest seda juhtub kahtlaselt tihti viimasel ajal. Magama saan ilmselt pool kaks:P. Fine :).

Kui olete lugenud "Suure juhi päevaraamatut", siis jah, see siin kõlab tõesti juba natuke selle moodi, vähemalt nii mulle seda asja üle lugedes tundus. :D