Eile tulime viimase marsaga koju. Mul oli Böffi kaasas. Käisin temaga Keilas üht sõbrannat remontimas. Üks teat. marsajuht üritas juba ükskord ennem poriseda ja öelda, et koeraga ei tohi marsades reisida. Helistasin kohe ülemustele ja küsisin, et mis jutt see on. Ülemused lubasid rääkida. Tükk aega pole rohkem ühtegi mokakobinat olnud. Eile siis hakkas see sama marsajuht peale, etr temal on allergia ja tema ei saa vedada. Pakkusin siis isekeskis, et otsigu teine töö. Istugu näiteks kuskil valvuriputkas, kus ei pea kellegagi suhtlema jka ühtegi võõrast koera ei ole. No mida noh!? Et kui muud enam ei leia, siis allergia... Milles asi? Kas kodus naine ei anna või? Võta peegel, võin Maaja ka kinkida...
***
Meie elu juhivad naabrid. Naabrid ütlevad meile, kui kõvasti ja mida me kuulata tohime. Samuti ütlevad nad meile, millal me peaksima ahju kütma. Ja kui tuleme liiga hilja koju ehk siis mitte sellisel ajal, kui "normaalsed" inimesed ahju kütavad, siis tuleb kütmata jätta. Ime veel, et nad meil seksimist keelanud ei ole, kui me liiga häälekad oleme.
Ahjaa, siis on veel see probleem ka, et kassi käpajäljed on porise ilmaga autokapotil. Endal auto ülepea must, aga probleem on kassi käpajäljed. Pluss, uksel on mingid arusaamatud sopased jäljed - need on kindlasti meie koera tehtud. Palusin tal minna uuesti zoloogiat õppima või siis minna kuskil koer kinni püüda ja vaadata, milline üks koera käpp välja näeb, sest seal ukse peal olnust on asi käpajälgedest päris kaugel. Põhjendas mulle, et aga seda ennem ei olnud seal, siis kui meie siia kolisime, siis tekkis. Nojah... Edasi ma küsisin, et rääkigu mulle kuidas see käpajälg sinna peaks saama. Tema vastu, et aga koer hüppab ju... Küsisin, et miks ta peaks hüppama, kui talle uks lahti tehakse ega ta idioot ei ole.. Edasi oli mökk mökk.
Ühel hommikul, umbes poole kaheksa paiku koputas keegi uksele. Mõtlesin, et kesse muu olla saab kui meie vastasnaaber, kes on meie lähedalt suguleane(noh, peaaegu, tegemist siis õe ämmaga), kuna olin voodis ja paljas, siis kerisin teki ümber ja läksin unise näoga ukse vastu. Ukse pealt vaatas vastu "nunnu" naabrimees, kes kukkus jälle kassi käpajälgedset sonima. Muidugi oli mul piinlik sedasi seal ukse peal seista, temal pidanuks ka olema. Küsisin, et kas me tõesti peame sellest praegu sellisel kellaajal ja sellises olukorras rääkima. Tema teatas, et peame küll. Mul viskas ära ja ma ütlesin et ma ei jaksa enam tema pseudoprobleemidega tegeleda. Selleks on Paldiski mnt ja panin ukse kinni... Iga kord, kui ta mind näeb püüab ta mingi järgmise "murega" mu südametunnistusele koputada.
Aga ühes osas tunnen ma talle kaasa. Tal oli kindlasti väga kurb lapsepõlv, sest ühel õhtul, kui ma Onu Remuse jutte kuulasin, tuli ta ülevalt alla ja käskis selle jura kinni panna....
Aa, musi peale ta karjuda ei julge. Temaga räägib viisakalt. Kuulu järgi olevat nende arvates väga asjalik poiss... Oi kas tõesti? Ega ma muidu temaga koos ei elaks:P.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar