Andsin Böffile üle hulga aja krõbuskeid. Spetskõrbinad, milles pole kübetki munapulbrit. Sellest sai meie peres terve sündmus!
Valasin krõbinad koera kaussi. Koer tormas, kass ka - no krõbinad seni ikka pikka aega juba ainult tema teema olnud ju. Lükkan Kuti eemale, kass on sellest ilmselges hämmingus. Koer astub ligi, lubatakse süüa. Võtab rutakalt ühe kõrbuski suhu. Sülitab välja. Uurib seda maas natuke aega. Püüab uuesti süüa. Nõnda läks sisse kaks krõbulat. Edasi viskas koer kausi juurde kõhuli ja vaatas ja ootas, lootis vist, et äkki see muutub millekski söödavamaks. Igal juhul tema silmad olid hämmastusest suured kui tõllarattad - ta lihtsalt ei saanud aru, mis ollus see seal kausis nüüd ikkagi on, kus on tema söök?
Kass luuras ümber kausi ja koera. Astus sammu ligemale, koer tõstis end istukile. Ise ei söö ja kassil ka ju ometi ei luba võtta! Nii ta siis istus seal mõnda aega ja vaatas nõutu näoga kaussi. Lõpuks kui vaatas, et pole pääsu, kaua siin ikka valvata, ühel hetkel pistab Kutt ikka kõik temale pandu nahka ja seda ei või ju ometi lubada, hakkas ta sööma. Hetkel tundub, et ega neil kõrbulatel vist polnud väga vigagi. Ainult häda selles, et neid ei saanud niimoodi ahmida nagu oma tavalist putru, pidi ikka närima ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar