Täna läksime üle ma ei tea mitme päeva Gulliveri juurde. Viisin ta sinna poni aedikusse ja lasin lahti. Paistis et ümberringi olid kõik loomad segi läinud, linnud ajasid üksteist taga, guanacod jooksid hullunult ringi ja pisike poni noris endast kordi suurema hobusega tüli. Gulliver ei saanud vähem peast kevad olla: müttas mööda aeda ringi, lõi eest ja takka ülesse, kaapis maad, püherdas jne. Siis aga võtsin korde ja panin ta jooksma. Täitsa mõnusaks läks lõpuks, rahunes kenasti maha.
Istusin selga ja siis me tatsasime ringi seal aias rahulikult. Kuni ükshetk ta nägi metssiga või kes teab mida ja tahtis kiirelt ringi keerata (ei tahtnud mind maha visata ja tal polnud see ka plaanis). No mu keha ei reageerind nii kiiresti. Selline tunne nagu oleks jalad ja keha eraldunud omavahel: jalad olid veel seljas aga keha kuskil maa ja taeva vahel. Läksin kuidagi sõlme seal. No siis mingi hetk jõudis kohale, et üks ei saa kukkuda ilma teiseta ja nii ma siis lendasin. Käis üks mats ja maaühendus. Kõik käis nii jube kiirelt. Nägin veel hobuse kapju, mis minu õnneks mulle viga ei teind, ega miskit. Ta jäi seisma ja vahtis seal mind vist. Ajasin end püsti ja Ando aitas mind selga tagasi. Tatsasin rahulikult edasi, rohkem ma ei kukkunud. Näis et pole suurt häda ka kuskilt. Kokuvõttes oli väga mõnus :).
Ühesõnaga tahtsin kekata, et olen nüüd kah ametlikult kukkunud. Kartma ei löönud ja miskit katki ei paista kah olevat. Nüüd tuleb ainult perenaisele tort viia.
1 kommentaar:
oo, teil on ka tordi teema :))
üldiselt, ega ratsutama ei saa õppida ilma kukkumata. niiet good for you! :D jätka samas vaimus ;)
Postita kommentaar