Mul on õigus minu pisikesele maailmale. Mul on õigus end mitte hukka mõista seetõttu, et inimesed tekitavad minus segadust.
Teie olge seal, mina olen siin ja las me jagame vahel seda ühisosa, mis meil on. Ma ei mõista hukka teid ega mõista hukka ka ennast. Enam. Ma vajan oma lilli, oma loomi ja seda metsatukka, olgu selleks kasvõi lepik. Ma nutan teie valu pärast ja rõõmustan teie rõõme, aga kõike seda on lihtsam teha eemalt. Kui minult võetaks minu loomad, metsatukk ja hääled, oleks mu elu väga tühi ja mõttetu. Miks? Sest ma olen kasvanud pikkade rohukõrte, ilusate viljapeade ja jõevulina saatel. Minu päevadesse kuulusid mulla ja rohu lõhn ning lõputud lõputud kujutised, mida vaid pilved suutsid moodustada. See on minu lapsepõlv, mis on mind kasvatanud täpselt selliseks nagu ma olen. Minult ei saa ega või nõuda rohkemat. Esimest päeva oma elus, oskan ma seda armastada. Loodan, et armastate teiegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar