Sellist tunnet nagu täna kihutades Gulliveriga üle aasta olen ma igatsenud - nii vaba, nii loodus, nii kodu... Ma ei oska seda seletada, seda ei saa vist sõnadesse panna või siiski? See on tunne nagu sa oleksid raamatus, muinasjutus ja see on päris. Nii päris kui igale muinasjutu tegelasele see lugu kus tema elu kulgeb ja on. Möödunu on minevik ja ei oma enam tähtsust, ees ootav on tulevik ja ei oma veel tähtsust - kõik on siin ja praegu, mina koos hobusega, sõrmed tema lakas ja läheme, koosning tuuul... tuul vihisemas kõrvus, lõhnad tulemas ja minemas meist mööda. Tema jookseb ja mina naudin olemist - olemist temaga üks, loodusega üks, olemist kodus....
Kunagi, ühel päeval võtan ära kõik nöörid tema keha ümbert ja me lihtsalt tuiskame öösel kogu karjaga kuhugi ja mina olen nendega koos...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar