Ma kõnnin mööda linna ja ajan mtü asju ning kui ma ühes kohviku tualetis peeglisse vaatasin, siis ma nägin päikest. Väga lahe on näha peeglist päikest, samal ajal kui väljas sajaga sajab. Ma tunnen end nii hästi! Esimest korda elus tunnen ma end normaalsena. Miks? Sest mu hing on rahul. Olen peast visanud kõik eid, miksid, kellelesedavajaonid jms asjad. Ma teen iseendale, teen asju mida ma tahan teha, sest ma tahan neid teha. Tore kui need kellelegi muule ka midagi pakuvad ja tore kui nendega leiva ka lauale saab.
Kui lihtne on teha teistele ja siis saada kriitikat ning tunda sellepärast südamevalu. Muidugi ei saa teistele teha ja selles alati eksib - ma ei tea ju mida teised vajavad, aga ma tean, mida mina vajan. Seega saan ma asju teha ainult endale.
Ühel päeval, mis oli täpselt eile, avastasin ma oma luuletusi lugedes, et olen ikka kunagi häid tekste loonud. Meel läks kohe rõõmsamaks. Ühes rõõmuga tuli ka tunne või avastus, et seni olen ma häbenenud kõike mis ma teen, kuidas ma teen ja seda mis ma olen ja kes ma olen. Olen häbenenud oma oskusi ja teadmisi ning loovust teha midagi teisiti , osata midagi teisti, olla teisiti. Miks? Sest need on alati toonud kaasa mingeid reageeringuid ja neid reageeringuid olen ma kartnud - natuke ju ikka tahad teha teiste jaoks ja neile meele järele olla (pealegi kui sind on lapsest peale sellepärast, et sa diibim oled, kui su õde v vend, veidrikuks sõimatud). Nüüd kus ma mõtlesin teha enda jaoks, ma neid enam ei karda, sest nüüd olen mina ise kõige suurem kriitik endale ja ma saan valida, milliseid hinnanguid ma kuulan ja milliste ees ma kõrvad kätega kinni katan.
Tsau maailm!
1 kommentaar:
Sa oled õigel teel-tee nii nagu sa tahad et sulle tehakse ja sul ei ole vaja karta kuratit ennastki. Miks kardab inimene olla ta ise? Kardab teiste arvamust-kah asi mida karta, kui sa oled andnud endast parima.
Postita kommentaar