Olen kodus haige. Mingis metsikus neelupõletikus või kes teab mis tõbi see on. Täna on natuke parem - ma saan juba sosistada. Palavik on aga kõrgem, kui eile...
Nojah, nii ma siis vaatasingi kuhja filme - naiivseid, tobedaid ja vähem naiivseid ja vähem tobedaid.
Taasesitluse nimistus oli ka Seksi ja linna film... Millegipärast teeb see mind alati kurvaks... ma vaatan neid naisi seal ja mõtlen - kuskohas selline sõprus on? Kuskohas? Heal juhul leiad sa kaks inimest, kes keset ööd võtavad telefoni toru ja ühe, kes oleks nõus ükskõik kustkohast ükskõik mis kell kuhugi jala kõndima. Või sõitma Mehhikosse jättes samal ajal oma lapsed hoidjale ja tegema osaliselt tööd sealt...
Ma mäletan selliseid tundeid... kas keegi mäletab neid peale minu ka? Ma olen oma elus kaotanud mitu head sõpra, sellist kelle jaoks ma olin nõus neid asju tegema ja kes tundus, olid nõus tegema minu jaoks ka... aga äkki see on mingi hilisteismeliste rida ja minu vanuselt enam nii naiivseid mõtteid mõelda ei tohiks? Või äkki olid need inimesed kõik sellised vaid ainult minu peas? Kuskil olen ma oma elus väga mööda pannud, kui keegi ainult ütleks, kus see on.
1 kommentaar:
"Seks ja linn" seostub mulle pigem sellega, kuidas üks tsikk laseb end lolliks solgutada mingil täislaks tropil ("Ma tahan sind, siis jälle ei taha ja ma ei tea ise ka tegelikult, mida tahan" jne bla bla bla) ja siis on see veel häppi end, kui nad kokku saavad lõpuks. Öök! :D Selline naine tuleks psühhiaatri juurde saata ja selline sigamees mingit asja pidi seina külge naelutada. Sedasi arvan mina sellest asjast. Tänan tähelepanu eest.
Postita kommentaar