Kuule mees, sul tilgub sealt midagi!

Anna meenutas mulle täna ühe peatüki emalõvi kui kohukese elust...

Käisime me Keila taga Blackyt vaatamas ja tagasi teel näen tahavaate peeglist miskist jube suurt autot, mille alt voolas midagi jube suure kolinaga maha. Tundus nagu kallur vms. Hakkasin muretsema, et äkki bensiini või õilpaak katki või midagi ja mees ise ei teagi - pärast keegi tõmbab veel tikku ja...

No üritasin teda siis peatada - kuidas sa peatad päevavalges tagant tulevat autot? Võtsin hoo maha ja vilgutasin ohutulesid selliste väikeste tsüklitena. Ei midagi, mees ei pidanud kinni. Siis lõpuks kerisin akna alla ja vehkisin kätega, vilgutasin veel tulesid, võtsin hoogu maha. Lõpuks tüüp sai aru, et minu soov on teda peatada. No ok, ronisin siis targa ja mureliku näoga oma roosast autost välja - Anna jäi kõrvalistmele. Mees veokast ronis ka alla. Ütlesin siis talle, et kuule mees, sul tilgub sealt alt midagi, ise ka tead? Lahinaga tuleb lausa! Mees muigas ja püüdis delikaatselt mitte midagi rohkem öelda kui: " Jah, ma tean, peabki jooksma, ma kastan teed," . Vaatasin teda sekundi väga tühjust täis ajuga ja ütlesin: " Aaa... okei... siis on kõik korras. Ma lihtsalt igaks juhuks..." ning roomasin vaikselt oma roosasse mulli tagasi, lõin autole hääled sisse ja sõitsime minema.

Tehke järgi! :D