Viimased päevad on olnud nii mitmekesised ja võiks öelda isegi, et elu täis. Mu tädi helistas ja teatas uudise mille peale ma pooleldi shoki sain ja siis mu õde tabas mind kokutamast ja sai teada, et kui ma endasse tõmbun siis ma kokutangi juhul kui ma olen sunnitud rääkima.... Muidugi oli ta imestunud ja ehmatanud, et tema ei teadnudki sellisest probleemist... ei või olla... Nagu ma liputaksin sellega kuskil oma nö pere nina all üldse....
Siis käis Pollil minul ja mu hobusel külas kursusekaaslane, kelle tulekust ja tegemistest algas üks tohutult suur lumepall - loodetavasti positiivne.
Siis olen ma saanud endale psühhiaatri aja, et saada teada, mida ta mu järjekordse diagnoosi otsimise peale ütleb (no mu andekusel peab ju ometi põhjus olema, eks ole? :P). Lugesin ka selle teemalise raamatu läbi mis mind vägagi pahandas, sest seal räägiti kuidas kõike on muudui puudu ja puudu - 0 tolerants ühesõnaga ja veel nullim mõistmine, et ei ole puudu - teistmoodi on. Või mis, nagu Tõlkur ütles - üle on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar