Homme lähen ma linna endale viisat ajama. Ja mingil hetkel järgneb kodust neljaks kuuks lahkumine. Alguses olin ma elevil ja rõõmus ja... nüüd olen natukene kurb ja õnnetu ka. Eriti kui ma vaatan Andot ja mõtlen, et ma ei saagi talle enam siis igal ajal minna ja sülle istuda... :(.
Oh ei, ärge arvake, et ma kahetsen. Seda mitte. Aga lihtsalt natuke kurb on... Ma pole temast kunagi nii kaua eemal olnud. Kes mind siis lohutab, kui ma kukun ja varba peale puhub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar