Päevad veerevad õhtusse mittemidagi tehes. Ma tahaksin, väga tahaksin aga lihtsalt kuidagi... aeg lihtsalt libiseb käest. Päeva lõpuks ma avastan, et ma pole mittemidagi teinud. Justnagu oleks 2 mind - üks kes tuiskaks ringi ja teine kes ei teeks mittemidagi. See ringituiskaja on hetkel justnagu minu peas vangis. Miks ta välja ei tule või kuidas teda sealt välja saada, mina ei tea :(. Ja igal õhtul luban endale, et homme alustan uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar