30 ja viimase peal

Vaatasin täna peeglisse ja leidsin, et sealt vaatab vastu üks elust pakatav, ilus, noor, küps naine. Mitte et ma end hirmsasti kiita tahaks vaid ma ma mõtlen, et 20ndate algust ma küll taga ei igatse. Seal oli meeletu otsimine, kurbus, segadus, hullumeelsus. Vajadus armastada, olla armastatud, aga seda ei olnud. Aga nüüd ma tean mida ma tahan, mul on pere, kodu, turvatunne - kõik see mida ma varasemalt igatsesin, on täna olemas. Ma olen selle üle kohutavalt tänulik.

Mul on kodu! Ja mitte ainult katus pea kohal vaid Kodu. Kodu täis armastust. Ja see on nii tähtis. Mul on kellegile sülle pugeda, keegi kes mind alati kodus ootab, keegi keda ma austan ja hindan.

Aga mille üle ma veel olen õnnelik - mingi salapärane enesekindlus, mis kasvab. See, kus enam teiste arvamus väga ei kõiguta või haiget ei tee, kus tahad sina ise olla. See on 30date suur and. Kus läbikukkumine kas pole variant või lihtsalt mitte sugugi nii hirmus vaid kogemuse saamine. Kus hakkad eraldama enese ja teiste elu ja kellegi draamad ei tõmba sind enam oma elu rööbastelt täiesti maha. Sa toetad, aitad ja oled olemas, aga sinu keha ja meel ei tegele nendega 24/7, tekib arusaam, kust läheb igaühe elul enese eest ise vastutus.

See mis mu elus ja mu ümber toimub on lausa peadpööritav. Ja ma olen peadpööritavalt õnnelik!