Sattusin muude asjade käigus ühele artiklile ( http://naistekas.delfi.ee/rasedus/sunnitus/miks-ma-peaksin-mehe-sunnitusele-kaasa-votma.d?id=48516873 ), kus ma ei saanud paljudest asjadest aru nii nagu kommenteerijatki selle artikli juures.
Artiklit lugedes ma ei saanud enam aru, mispärast on kaks inimest koos või mis põhjustel koos ollakse? Kui last suudetakse eostada, siis peaks suutma ka koos sünnitada ja kasvatada. Lõppudelõpuks ei saa naine üksinda last saada - selleks on ikka meest ka vaja. Seega see ei saa olla ainult naise asi.... Samas ma saan aru, sest minagi ei teadnud, et "koos" variant üldse võimalik on, mõtlesin, et see on mingi naiste haige tahtmine. Arvasin et meeste ja naistevaheline tugev vastandumine, sildistamine, ära tegemine ja võistlusmoment - kes jääb peale - ongi normaalsus. Uskusin et ongi kaks eri liiki - naine ja mees ja maailmas, kus mees naisest või naine mehest peab alati parem olema, ei saa olla austust. Millest see suhtumine tuli? Sest meil kodus räägiti aint seda, kui halvad on mehed, kui mõistmatud nad on ja raiuti pidevalt neid ärakulunud stereotüüpe. Edasi kuulasin ma oma 10 a vanemat õde oma meest sajatamas ja halvustamas. Nõnda saavadki meie lapsed suhtumise ja suhteliselt õnnetu elu, sest käärid kahe maailma vahel on suured ja kui jääda sinna esimesse pidama, nagu see nainegi, kes artikli kirjutas, siis on õnn raske tulema...Loodan, et minul emana ei tule kunagi pähe oma laste eest nende ise sajatada või halvustada ja Andol isana laste ema. Ma üldse püüan igal pool vältida teemasid stiilis "mu mees on nõme või loll, või et mehed ongi sellised jne". Mu mees on minu valik. Kui tema on idioot, siis mis see minust teeb? Veel eeldan ma, et mees olla ei tähenda võrdusmärki mehe ja imbetsilli vahel - ta suudab ise teha otsuseid ja ise väljendada oma soove. Ma ei pea kõrval kiunuma, näägutama või siis tema eest otsustama, mida ta võiks öelda või mõelda....
Selle artikli kommentaarid murdsid minuski midagi vana, mis eelmisest maailmast jäänud oli ja selle üle on mul ainult hea meel... Ma sain aru, et ole ise inimene, siis tuleb sinu kõrvale ka normaalne inimene. Ning sugu ei ole enam eriliik vaid liigi "inimene" erinev avaldusvorm, kus toimub koostöö, on austus, et need sama liigi erivormid - mees ja naine, täiendaksid teineteist ja suurendaksid mõlema ellujäämise võimalust. Kõik on kasvatuse ja suhtumiste küsimus, aga neid suhtumisi on võimalik muuta. Minu suhtumisi on viimase viie aastaga vägagi muudetud. Mehega manipuleerimine ei kuulu enam siia, minu maailma. Ma ei unda endam mööda sõpru, kui nõmedad on mehed ja ma ei NÕUA mehe käest enam midagi. Ma palun, kui on vaja, aga üldiselt on ta vaba andma seda, mida ta ise tahab anda ja ma olen selle üle rõõmus. Ja ma mõtlen, et kui te naised ise ei kohtle mehi nagu nad oleks väärarenguga, siis äkki jääks ära nii kohutavalt palju tülisid ja jama, saaksite ise normaalsema suhtumise osaliseks ja teil oleks võimalik esimesest õnnetust ja äärmusterikkast maailmast kolida teise, kus on rohkem õnne ja armastust?
Kaks erimaailma
Varasem maailm kus ma elasin (ja kus elab ilmselt ka selle artikli autor) oli täis seda, et pere ja lapsed ja armastus jne on kõik mingid naise mänguasjad, mida naised tahavad ja mehed ei taha. Selles maailmas ei osanud mehed armastada vaid nad tahtsid ainult seksi. Naine oli teenija, et saada natukenegi tähelepanu ja painutaja, et väänata sinna kuhu naise unistused parasjagu suunavad. Selles maailmas ei vajanud mehed perekonda. Nad tahtsid koristajaid, kes teeks neile ka söögi ja oleks olemas, kui väljastpoolt maja parasjagu seksiga ei vedanud... Ja kui naine kodus "ei anna" siis otsitakse raudselt varsti armuke. Tänu ema vandumistele ja mind ümbritseva keskkonna suhtumistele kasvasin ma samamoodi üles ja olin väga katkine inimene...
Minu praeguses maailmas mees hoiab ja hellitab mind, me veedame aega koos, ilma et ta end seetõttu ahistatuna tunneks ja teeme otsuseid koos, me naerame ja kui meil on eriarvamusi, siis ei puudu ka nende argumenteerimiste või siis nö tülide keskelt kalli, musi või mõni topakas nali, me itsitame keset tülitsemist, sest see on lihtsalt naljakas. Siin, minu praeguses maailmas ma naeran väga tihti, kallistan ja saan kallistusi tihti. Mul, naisena, ei ole vaja meest kusagile väänata ja tema ei taha mind teenijatüdrukuks. Mul on palju tähelepanu ja kui seda mingil põhjusel vajaka hakkab jääma, siis arvab mees, et naisel on täielik õigus selle üle nurinat avaldada ja vastupidi. Minu praeguses maailmas mees vajab ja tahab ise perekonda. Ta tahab olla see pea ja vastutada. Minu praeguses maailmas ei ole kodu, pere, lapsed ja armastus mingi naiste "ulmeline" teema vaid elu normaalsus. Ollakse sõbrad, partnerid, keegi ei alluta kedagi ja kui naine seksist keeldub, siis see ei ole põhjus armukese juurde minekuks. Ma tunnen end turvaliselt, armastatuna ja ilma kohutavate haavadeta. Armastus ravib, teeb tasaseks ja suunab oma leebel moel.
Nii saingi aru, et esimese maailma tulem on palju õnnetuid inimesi. Turvatunne on puudulik, sest kui ühel piire üldse pole ja teisel ainult piirid ongi, siis ei saa keegi end hästi tunda - äärmustes ei ole tasakaalu.
Teise maailma tulem on palju tasakaalukaid ja enese eluga rahul olevaid inimesi. Kohas kus on austus, kus tehakse koostööd ja arvestatakse teineteise vajadustega, lihtsalt ei saa õnnetu olla.
Ja meie ise saame valida, millist maailma me tahame luua.
Artiklit lugedes ma ei saanud enam aru, mispärast on kaks inimest koos või mis põhjustel koos ollakse? Kui last suudetakse eostada, siis peaks suutma ka koos sünnitada ja kasvatada. Lõppudelõpuks ei saa naine üksinda last saada - selleks on ikka meest ka vaja. Seega see ei saa olla ainult naise asi.... Samas ma saan aru, sest minagi ei teadnud, et "koos" variant üldse võimalik on, mõtlesin, et see on mingi naiste haige tahtmine. Arvasin et meeste ja naistevaheline tugev vastandumine, sildistamine, ära tegemine ja võistlusmoment - kes jääb peale - ongi normaalsus. Uskusin et ongi kaks eri liiki - naine ja mees ja maailmas, kus mees naisest või naine mehest peab alati parem olema, ei saa olla austust. Millest see suhtumine tuli? Sest meil kodus räägiti aint seda, kui halvad on mehed, kui mõistmatud nad on ja raiuti pidevalt neid ärakulunud stereotüüpe. Edasi kuulasin ma oma 10 a vanemat õde oma meest sajatamas ja halvustamas. Nõnda saavadki meie lapsed suhtumise ja suhteliselt õnnetu elu, sest käärid kahe maailma vahel on suured ja kui jääda sinna esimesse pidama, nagu see nainegi, kes artikli kirjutas, siis on õnn raske tulema...Loodan, et minul emana ei tule kunagi pähe oma laste eest nende ise sajatada või halvustada ja Andol isana laste ema. Ma üldse püüan igal pool vältida teemasid stiilis "mu mees on nõme või loll, või et mehed ongi sellised jne". Mu mees on minu valik. Kui tema on idioot, siis mis see minust teeb? Veel eeldan ma, et mees olla ei tähenda võrdusmärki mehe ja imbetsilli vahel - ta suudab ise teha otsuseid ja ise väljendada oma soove. Ma ei pea kõrval kiunuma, näägutama või siis tema eest otsustama, mida ta võiks öelda või mõelda....
Selle artikli kommentaarid murdsid minuski midagi vana, mis eelmisest maailmast jäänud oli ja selle üle on mul ainult hea meel... Ma sain aru, et ole ise inimene, siis tuleb sinu kõrvale ka normaalne inimene. Ning sugu ei ole enam eriliik vaid liigi "inimene" erinev avaldusvorm, kus toimub koostöö, on austus, et need sama liigi erivormid - mees ja naine, täiendaksid teineteist ja suurendaksid mõlema ellujäämise võimalust. Kõik on kasvatuse ja suhtumiste küsimus, aga neid suhtumisi on võimalik muuta. Minu suhtumisi on viimase viie aastaga vägagi muudetud. Mehega manipuleerimine ei kuulu enam siia, minu maailma. Ma ei unda endam mööda sõpru, kui nõmedad on mehed ja ma ei NÕUA mehe käest enam midagi. Ma palun, kui on vaja, aga üldiselt on ta vaba andma seda, mida ta ise tahab anda ja ma olen selle üle rõõmus. Ja ma mõtlen, et kui te naised ise ei kohtle mehi nagu nad oleks väärarenguga, siis äkki jääks ära nii kohutavalt palju tülisid ja jama, saaksite ise normaalsema suhtumise osaliseks ja teil oleks võimalik esimesest õnnetust ja äärmusterikkast maailmast kolida teise, kus on rohkem õnne ja armastust?
Kaks erimaailma
Varasem maailm kus ma elasin (ja kus elab ilmselt ka selle artikli autor) oli täis seda, et pere ja lapsed ja armastus jne on kõik mingid naise mänguasjad, mida naised tahavad ja mehed ei taha. Selles maailmas ei osanud mehed armastada vaid nad tahtsid ainult seksi. Naine oli teenija, et saada natukenegi tähelepanu ja painutaja, et väänata sinna kuhu naise unistused parasjagu suunavad. Selles maailmas ei vajanud mehed perekonda. Nad tahtsid koristajaid, kes teeks neile ka söögi ja oleks olemas, kui väljastpoolt maja parasjagu seksiga ei vedanud... Ja kui naine kodus "ei anna" siis otsitakse raudselt varsti armuke. Tänu ema vandumistele ja mind ümbritseva keskkonna suhtumistele kasvasin ma samamoodi üles ja olin väga katkine inimene...
Minu praeguses maailmas mees hoiab ja hellitab mind, me veedame aega koos, ilma et ta end seetõttu ahistatuna tunneks ja teeme otsuseid koos, me naerame ja kui meil on eriarvamusi, siis ei puudu ka nende argumenteerimiste või siis nö tülide keskelt kalli, musi või mõni topakas nali, me itsitame keset tülitsemist, sest see on lihtsalt naljakas. Siin, minu praeguses maailmas ma naeran väga tihti, kallistan ja saan kallistusi tihti. Mul, naisena, ei ole vaja meest kusagile väänata ja tema ei taha mind teenijatüdrukuks. Mul on palju tähelepanu ja kui seda mingil põhjusel vajaka hakkab jääma, siis arvab mees, et naisel on täielik õigus selle üle nurinat avaldada ja vastupidi. Minu praeguses maailmas mees vajab ja tahab ise perekonda. Ta tahab olla see pea ja vastutada. Minu praeguses maailmas ei ole kodu, pere, lapsed ja armastus mingi naiste "ulmeline" teema vaid elu normaalsus. Ollakse sõbrad, partnerid, keegi ei alluta kedagi ja kui naine seksist keeldub, siis see ei ole põhjus armukese juurde minekuks. Ma tunnen end turvaliselt, armastatuna ja ilma kohutavate haavadeta. Armastus ravib, teeb tasaseks ja suunab oma leebel moel.
Nii saingi aru, et esimese maailma tulem on palju õnnetuid inimesi. Turvatunne on puudulik, sest kui ühel piire üldse pole ja teisel ainult piirid ongi, siis ei saa keegi end hästi tunda - äärmustes ei ole tasakaalu.
Teise maailma tulem on palju tasakaalukaid ja enese eluga rahul olevaid inimesi. Kohas kus on austus, kus tehakse koostööd ja arvestatakse teineteise vajadustega, lihtsalt ei saa õnnetu olla.
Ja meie ise saame valida, millist maailma me tahame luua.
2 kommentaari:
mnjaah.. minu meelest sildistad sa ise selle artikli autorit. ma ei loe kuskilt välja, et nende elus "pere ja lapsed ja armastus jne on kõik mingid naise mänguasjad, mida naised tahavad ja mehed ei taha. ". Nende elus lihtsalt naine eelistab sünnitada ilma meheta. Mis ei tähenda sugugi seda, et kogu nende pereelu on naise õlul ja mees hoolimatu seksitlik mühkam. Asjad ei ole nii lihtsad ja must-valged ometi... Nii mõnigi pere, kus mees sünnitamsiel juures oli, võib tegelikult järgida seda sinu negatiivset mudelit. Ja nii mõnigi pere, kus otsutatakse, et mees sünnituse juures ei viibi, võib olla väga hooliv ja tasakaalus.
Mind isiklikult häirib igasugune väljastpoolt pealesurumine. Mõni pere võib otustada teisiti, kui enamus seda õigeks peab. See on nende valik, las see olla.. miks seepeale sildistada?
äh, läks kogemata anonüümsena see eelmine kommentaar, vabandust
/agne/
Postita kommentaar