Mulle tundub, et mida raseduse lõpu poole seda suuremaks draamakuningannaks ma näin saavat. Ühel hommikul oli kohutav draama kodus sellepärast, et mul oli niidirull kaduma läinud.
Ja täna teatasin mehele, et ma kolin naiste turvakodusse, kui remont kohe liikuma ei hakka ja beebivoodid jms kohe sekundi pealt ei kerki...
Muidugi otsustasin ma peale vähekest vestlust ja mehe rahustamist siiski koju elama jääda ja mitte naiste turvakodusse kolida...
Mõni päev on mul lihtsalt täielik nutukoht. Oeh..
Mul on mehest kahju. Ma tema asemel oleks vist ammu ise turvakodusse läinud ja ma üldse ei imestaks kui ta ühel hetkel sinna kolikski kuni ma ära sünnitan ja jälle peast normaliseerun... Loodan, et nii siiski ei lähe ja me suudame selle kuidagi koos üle elada.
Ja täna teatasin mehele, et ma kolin naiste turvakodusse, kui remont kohe liikuma ei hakka ja beebivoodid jms kohe sekundi pealt ei kerki...
Muidugi otsustasin ma peale vähekest vestlust ja mehe rahustamist siiski koju elama jääda ja mitte naiste turvakodusse kolida...
Mõni päev on mul lihtsalt täielik nutukoht. Oeh..
Mul on mehest kahju. Ma tema asemel oleks vist ammu ise turvakodusse läinud ja ma üldse ei imestaks kui ta ühel hetkel sinna kolikski kuni ma ära sünnitan ja jälle peast normaliseerun... Loodan, et nii siiski ei lähe ja me suudame selle kuidagi koos üle elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar