Loivasin täna linna, et trenni minna. Eelmisel nädalal jäi täiesti vahele, sest neljapäeval olin ma laip mis laip ja tahtsin ainult magada. Nüüd mõtlen, et kuidas end ka neljapäeval siiski trenni vedada, sest siin on niisugused muutused ja virrvarr käimas äkki, et mul hakkab pea ringi käima.
Esiteks pidime me minema esmaspäeval Elvasse, siis selgus, et ei ole mõtet, sest mingid jupid, mille pärast Ando pidi minema, on puudu. Nooh, mõtlesime, et läheme siis täna. Aga täna oli Ando pool ööd üleval ja mina ei lubanud tal sellist pikka sõitu ette võtta. Lükkasime homsele. Homme aga ei pidanud Ando jaoks vajalikul objektil elektrit olema nii et tööd saab tegelikult teha alles neljapäeval. Oeh.
Aga me leppisime mul vennaga juba kokku, et ta tuleb neljapäevaks tööle, sest enamasti olen mina siis end kodust ära sättinud ja ei pea selle müra sees olema. Nüüd me peame välja mõtlema, kuidas kõik ikkagi toimiks ka siis veel, kui Andot ja autot pole või siis mind ka ei ole... Neljapäeval siis pidid meie magamistoa (ühtlasi ka beebitoa) ettevalmistused käima selleks, et nädalavahetusel põrand üles, uus maha. Enne seda on muidugi vaja kogu see kaadervärk sealt magamistoast välja kolida ehk et tuleb kõigepealt teha elutuppa ruumi... daah! Siis mingi päev pidime minema materjali järgi, et nädalavahetusel teha saaks, nüüd lükkub see vist laupäeva hommikule.
Neljapäeval pidin mina veel õmbleja juurde minema, oma kahe ilusa uue kleidi proovi, milles ma peaks välja nägema nupsik ja armas, mitte nagu paks ja kole emavaal (jaaa, see on väga tähtis ilus välja näha :P)...Reedel pidi veel Neti meile tulema, et temaga õmbleja juurde minna ja siis laupäeval pidime minema talle kangast küttima. Nüüd tundub et õmblejaplaanid lükkuvadki kõik robinal reede hommikule... Loodan, et Neti ikkagi saab tulla aga varem, kuigi tal on koolipäev.
Mul on hea meel, et liigub, kõik liigub. Muidugi enne seda ma ulgusin ja teatasin, et lähen naiste turvakodusse kui ei liigu... Paisab, et abikaas ei tahtnud kuidagi ka tulevikus ilma minuta magada, nii et... jah. Ainus häda, et naine otsustab iga natukese aja tagant ringi, millist ruumi ikka kõigepealt remontima peaks :P.
Ahjaa, ämmaemanda juures käisin ka ära. Ma ei tea kas minu ämmaemandaga on midagi juhtunud või mis, eelmisel kuul teda ei olnud, oli asendaja ja sel kuul samuti. Õnneks oli seekordne asendaja hästi tore. Ainult, et saatis mu arstide juurde tüüpvisiidile, mida ma sugugi ei tahtnud. Aga hea küll, eks ma siis lähen käin ära.
Sünnitusplaani saime ka kaasa, nii et mõtlemisainet küllaga. Andole ka. Ja siis selgus, et kui me tahame tasulist ämmaemandat, siis tuleb kohe praegu otsima hakata, väga hilja peale ei saa jätta ning et minu enda ämmaemandat ei saagi :(. Tuleb piltide järgi valida. Ma siis istusin kaks päeva nõutult pildirea ees ja lõpuks valisin ei teagi mille järgi täpselt. Edasi helistasin täna registratuuri ja uurisin kontakti. Anti osakonna number. Küsisin osakonnast kontakti ja mulle öeldi: "Helistage esimese märtsi öösel, siis ta on tööl". Nagu misasja? Te tahate, et ma istun öösel üleval ja räägin võõraste inimestega sünnitamisest? Nalja teete või? Olin piisavalt topakas, et seda neile mitte kohe telefonis öelda. 'Siis ei and süda rahu ja kirjutasin ITK üldisele aadressile. Sealt sain kohe vastuse meiliaadressiga. Normaalsem... Eks siis nüüd ootame vastust, kas minu esimesel valikul on aega ja siis püüame temaga kokku saada, et mõista, kas me sobime ka.
Ahjaa... eile tuli mingi suvaline tädi luba küsimata mu kõhtu katsuma. Ei olnud mulle ei õde, ei vend ega muu lähisugulane. Ma nägin teda vist heal juhul teist korda elus, kui ma üldse teda enne seal kursusel tähele olin pannud. Vastik-vastik. Ma olin küll mõelnud, et ma siis, kui see juhtuma peaks, katsun kanni või tissi v mida iganes sellist vastu või ütlen midagi sapist, aga see tabas mind nii ootamatult käigu pealt, et ma ei osanud muud teha kui põgeneda.
Kui veel tänasesse hüpata, siis ma nägin trennis naist, kellel on 15 päeva tähtajani. Ja ta tatsas ringi sama rõõmsalt nagu mina. See andis mulle lootust. Ta muidugi ütles, et ega, kui trennis ei käiks, ei liiguks. Ta vahepeal olla pausi pannud ja siis oligi voodiloomaks muutunud. Ma siis püüan usin olla :). Muidugi peale trenni läksin ma magama ja kui me linnast tagasi tulime, siis ma tegin söögi valmis ja nüüd mõtlen minna uuesti magama. Mees teatast selle peale väga armsalt: "Aga see ju ongi sinu töö praegu." See on tore, et ta nii arvab. Siis ma ei pea tundma lõputuid süümekaid, et ma muudkui teen ühe väikese asja ära ja siis jälle magan...
PS! Käisime mulle jälle uut pesu küttimas - mul pole elus sellises suuruses pesu olnud. Loodan, et mees ei saa traumat nähes nööril kuivamas neid tohutuid alukaid... Õnneks on suurem osa minust siiski kõht ja pekid võtavad end juba ise alla.
PPS! On hea omada koera, kes oskab sulle maast näitamise peale asju kätte anda, kui sa enam ise kummardada ei jaksa.
Esiteks pidime me minema esmaspäeval Elvasse, siis selgus, et ei ole mõtet, sest mingid jupid, mille pärast Ando pidi minema, on puudu. Nooh, mõtlesime, et läheme siis täna. Aga täna oli Ando pool ööd üleval ja mina ei lubanud tal sellist pikka sõitu ette võtta. Lükkasime homsele. Homme aga ei pidanud Ando jaoks vajalikul objektil elektrit olema nii et tööd saab tegelikult teha alles neljapäeval. Oeh.
Aga me leppisime mul vennaga juba kokku, et ta tuleb neljapäevaks tööle, sest enamasti olen mina siis end kodust ära sättinud ja ei pea selle müra sees olema. Nüüd me peame välja mõtlema, kuidas kõik ikkagi toimiks ka siis veel, kui Andot ja autot pole või siis mind ka ei ole... Neljapäeval siis pidid meie magamistoa (ühtlasi ka beebitoa) ettevalmistused käima selleks, et nädalavahetusel põrand üles, uus maha. Enne seda on muidugi vaja kogu see kaadervärk sealt magamistoast välja kolida ehk et tuleb kõigepealt teha elutuppa ruumi... daah! Siis mingi päev pidime minema materjali järgi, et nädalavahetusel teha saaks, nüüd lükkub see vist laupäeva hommikule.
Neljapäeval pidin mina veel õmbleja juurde minema, oma kahe ilusa uue kleidi proovi, milles ma peaks välja nägema nupsik ja armas, mitte nagu paks ja kole emavaal (jaaa, see on väga tähtis ilus välja näha :P)...Reedel pidi veel Neti meile tulema, et temaga õmbleja juurde minna ja siis laupäeval pidime minema talle kangast küttima. Nüüd tundub et õmblejaplaanid lükkuvadki kõik robinal reede hommikule... Loodan, et Neti ikkagi saab tulla aga varem, kuigi tal on koolipäev.
Mul on hea meel, et liigub, kõik liigub. Muidugi enne seda ma ulgusin ja teatasin, et lähen naiste turvakodusse kui ei liigu... Paisab, et abikaas ei tahtnud kuidagi ka tulevikus ilma minuta magada, nii et... jah. Ainus häda, et naine otsustab iga natukese aja tagant ringi, millist ruumi ikka kõigepealt remontima peaks :P.
Ahjaa, ämmaemanda juures käisin ka ära. Ma ei tea kas minu ämmaemandaga on midagi juhtunud või mis, eelmisel kuul teda ei olnud, oli asendaja ja sel kuul samuti. Õnneks oli seekordne asendaja hästi tore. Ainult, et saatis mu arstide juurde tüüpvisiidile, mida ma sugugi ei tahtnud. Aga hea küll, eks ma siis lähen käin ära.
Sünnitusplaani saime ka kaasa, nii et mõtlemisainet küllaga. Andole ka. Ja siis selgus, et kui me tahame tasulist ämmaemandat, siis tuleb kohe praegu otsima hakata, väga hilja peale ei saa jätta ning et minu enda ämmaemandat ei saagi :(. Tuleb piltide järgi valida. Ma siis istusin kaks päeva nõutult pildirea ees ja lõpuks valisin ei teagi mille järgi täpselt. Edasi helistasin täna registratuuri ja uurisin kontakti. Anti osakonna number. Küsisin osakonnast kontakti ja mulle öeldi: "Helistage esimese märtsi öösel, siis ta on tööl". Nagu misasja? Te tahate, et ma istun öösel üleval ja räägin võõraste inimestega sünnitamisest? Nalja teete või? Olin piisavalt topakas, et seda neile mitte kohe telefonis öelda. 'Siis ei and süda rahu ja kirjutasin ITK üldisele aadressile. Sealt sain kohe vastuse meiliaadressiga. Normaalsem... Eks siis nüüd ootame vastust, kas minu esimesel valikul on aega ja siis püüame temaga kokku saada, et mõista, kas me sobime ka.
Ahjaa... eile tuli mingi suvaline tädi luba küsimata mu kõhtu katsuma. Ei olnud mulle ei õde, ei vend ega muu lähisugulane. Ma nägin teda vist heal juhul teist korda elus, kui ma üldse teda enne seal kursusel tähele olin pannud. Vastik-vastik. Ma olin küll mõelnud, et ma siis, kui see juhtuma peaks, katsun kanni või tissi v mida iganes sellist vastu või ütlen midagi sapist, aga see tabas mind nii ootamatult käigu pealt, et ma ei osanud muud teha kui põgeneda.
Kui veel tänasesse hüpata, siis ma nägin trennis naist, kellel on 15 päeva tähtajani. Ja ta tatsas ringi sama rõõmsalt nagu mina. See andis mulle lootust. Ta muidugi ütles, et ega, kui trennis ei käiks, ei liiguks. Ta vahepeal olla pausi pannud ja siis oligi voodiloomaks muutunud. Ma siis püüan usin olla :). Muidugi peale trenni läksin ma magama ja kui me linnast tagasi tulime, siis ma tegin söögi valmis ja nüüd mõtlen minna uuesti magama. Mees teatast selle peale väga armsalt: "Aga see ju ongi sinu töö praegu." See on tore, et ta nii arvab. Siis ma ei pea tundma lõputuid süümekaid, et ma muudkui teen ühe väikese asja ära ja siis jälle magan...
PS! Käisime mulle jälle uut pesu küttimas - mul pole elus sellises suuruses pesu olnud. Loodan, et mees ei saa traumat nähes nööril kuivamas neid tohutuid alukaid... Õnneks on suurem osa minust siiski kõht ja pekid võtavad end juba ise alla.
PPS! On hea omada koera, kes oskab sulle maast näitamise peale asju kätte anda, kui sa enam ise kummardada ei jaksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar