Inimesed küsivad minult: "No kuidas on ema olla?" Mõned, kel endal pole veel lapsi, ootavad vastust tõelise uudishimuga. Need, kellel on, on kohe vastus endal valmis, mis peale küsimust ka järele kajab: "On ju mõnus, eks? Vaimustav tunne!" või muud sellelaadselt eufoorilist.
Tõtt öelda, ma oskan vastata nendele esimestele, neile, kes küsivad uudishimust, et teada, kas tahta ise ka või mitte. Neile saan ma vastat ausalt. Aga sellele teisele grupile ma ei oska midagi vastata... sest ma ju ei jaga nende ootusi ega kiida kohe särava näoga takka: "Ojaa, oivaline! Vaimustav!" vaid jään mõttesse.
Mida tähendab ema olla? Otsus last saada tähendab naisele väga kindlalt vähemalt ühte asja - sinu keha ei ole vähemalt kaks aastat sinu oma (juhul, kui otsustad imetada). Kuidas sellega elada? Jah, ma olen õnnelik, jah, ma ei vahetas seda pisikest imetlusväärset inimesehakatist mitte millegi vastu ja tagasi emalaevale saadaksin ma teda ainult õhtuti, siis kui ma olen väsinud... Aga tulla toime sellega, et mu keha ei kuulu mulle ja ei kuulu veel mõnda aega, mu aeg ei ole minu ja keegi on minu küljes, seljas, peal, otsas 24h... see kohanemine ei ole kerge.
Näiteks täna õhtul ma nutsin. Miks? Meil oli pikk päev ja käisime linnas, laps oli viril ja mina kohutavalt väsinud ja tundus, et ta ei jäägi kuskil ilma minuta kasvõi hetkeks rahule. Mina minus tahtis panna käed kõrvadele ja öelda, et mind ei ole siin, mind ei huvita, las karjub. Aga ema minus ja mu mõistlik meel ei lasknud mul nii toimida, sest ma vihkan seda, kui ema elab oma pahameele ja väsimuse lapse peale välja (mul oli selline ema). See on nii vastik. Milles laps süüdi on? Eiriti kui ta on kõigest 2 nädalat vana. Ja nii ongi konflikt. Ma ei tea, et üheski konfliktis oleks midagi vaimustavat. Ja need pisarad ei jää kindlasti viimasteks.
Lisaks ma tunnen end sootuks kellegi teise või millegi muuna. Väga raske on tunda end ilusa naisena või inimesena, kui su pluusel on suht piinlikes kohtades mingid suured märjad laigud või kui su juuksed on pidevalt peas sassis, sest sa oled iga natukese aja tagant sunnitud lapsega voodis veetma, kui istuda enam ei jaksa. Rääkimata sellest, et keset armast romantilist hetke peale pikka päeva tekib voodisse kaev, kust purskab piima. Oleks ma mees, mul vajuks ära, ausalt. Kuna ma mees ei ole ja ma olen looduse poolt hormoone täis pumbatud, siis ma reageerin sellele nutuna. Oleks ma mees, mul vajuks selle peale veel kord ära, peale vajumist ka. Ulguv piima purskav naine pole just eriti seksikas.
Ehk, et ma tunnen end nagu objekt. See ei ole vaimustav ega oivaline. Paraku pole ma mitte kunagi kuulnud ühtegi naist, kes on emaks saanud, selliseid asju tunnistavat või neist asjust rääkivat. Kas see tähendab, et selliseid tundeid pole? Kas need on ainult minule omased?
Tore osa? Tore osa on hommikul ärgata ühe päiksekiirelise ähkimise peale, kus üks proovib kõigest väest siputamist ja on hirmrõõmus ja naeratav, kui ma talle otsa vaatan. Tore osa on see, kui ta avastab maailma omal moel. Näiteks ükspäev märkas ta meie väiksemat koera ja oi, need suured tõllaratastest silmad olid lihtsalt vaimustavalt naljakad. Ta tõsimeeli vist imestas, mis imeloom see veel on!? Muidu on koerad käindu teda nuusutamas selja tagant ja tal pole õnnestunud neid päriselt nii lähedalt tähele panna. Tore osa on näha, kuidas ta naudib ema ja isa läheduses olevat turvalisust ja kuidas muud maailma ta veel suurt ei tea, seda ei eksisteerigi. Selline süütus, mis paneb kohati kade olema, et tahaks ka beebi olla.
Neid asju ma tean, et mulle meeldivad. Ja ma tean ka seda, et ma topiks talle tuhat tissi suhu, kui ta nutab, Peaasi, et ta ei nutaks. Ja mu soov teda emalaevale tagasi saata läheb umbes viie sekundiga üle. Kui väga väsinud olen, võtab minut.
Ja ma tean seda, et ma armastan seda pisikest särasilma vägavägaväga. Seda ma tean. Aga kuidas on ema olla? Mul ei ole endiselt sellele ühesõnalist vastust. "Ma ei tea, ma alles kohanen," on vist kõige ausam vastus.
Tõtt öelda, ma oskan vastata nendele esimestele, neile, kes küsivad uudishimust, et teada, kas tahta ise ka või mitte. Neile saan ma vastat ausalt. Aga sellele teisele grupile ma ei oska midagi vastata... sest ma ju ei jaga nende ootusi ega kiida kohe särava näoga takka: "Ojaa, oivaline! Vaimustav!" vaid jään mõttesse.
Mida tähendab ema olla? Otsus last saada tähendab naisele väga kindlalt vähemalt ühte asja - sinu keha ei ole vähemalt kaks aastat sinu oma (juhul, kui otsustad imetada). Kuidas sellega elada? Jah, ma olen õnnelik, jah, ma ei vahetas seda pisikest imetlusväärset inimesehakatist mitte millegi vastu ja tagasi emalaevale saadaksin ma teda ainult õhtuti, siis kui ma olen väsinud... Aga tulla toime sellega, et mu keha ei kuulu mulle ja ei kuulu veel mõnda aega, mu aeg ei ole minu ja keegi on minu küljes, seljas, peal, otsas 24h... see kohanemine ei ole kerge.
Näiteks täna õhtul ma nutsin. Miks? Meil oli pikk päev ja käisime linnas, laps oli viril ja mina kohutavalt väsinud ja tundus, et ta ei jäägi kuskil ilma minuta kasvõi hetkeks rahule. Mina minus tahtis panna käed kõrvadele ja öelda, et mind ei ole siin, mind ei huvita, las karjub. Aga ema minus ja mu mõistlik meel ei lasknud mul nii toimida, sest ma vihkan seda, kui ema elab oma pahameele ja väsimuse lapse peale välja (mul oli selline ema). See on nii vastik. Milles laps süüdi on? Eiriti kui ta on kõigest 2 nädalat vana. Ja nii ongi konflikt. Ma ei tea, et üheski konfliktis oleks midagi vaimustavat. Ja need pisarad ei jää kindlasti viimasteks.
Lisaks ma tunnen end sootuks kellegi teise või millegi muuna. Väga raske on tunda end ilusa naisena või inimesena, kui su pluusel on suht piinlikes kohtades mingid suured märjad laigud või kui su juuksed on pidevalt peas sassis, sest sa oled iga natukese aja tagant sunnitud lapsega voodis veetma, kui istuda enam ei jaksa. Rääkimata sellest, et keset armast romantilist hetke peale pikka päeva tekib voodisse kaev, kust purskab piima. Oleks ma mees, mul vajuks ära, ausalt. Kuna ma mees ei ole ja ma olen looduse poolt hormoone täis pumbatud, siis ma reageerin sellele nutuna. Oleks ma mees, mul vajuks selle peale veel kord ära, peale vajumist ka. Ulguv piima purskav naine pole just eriti seksikas.
Ehk, et ma tunnen end nagu objekt. See ei ole vaimustav ega oivaline. Paraku pole ma mitte kunagi kuulnud ühtegi naist, kes on emaks saanud, selliseid asju tunnistavat või neist asjust rääkivat. Kas see tähendab, et selliseid tundeid pole? Kas need on ainult minule omased?
Tore osa? Tore osa on hommikul ärgata ühe päiksekiirelise ähkimise peale, kus üks proovib kõigest väest siputamist ja on hirmrõõmus ja naeratav, kui ma talle otsa vaatan. Tore osa on see, kui ta avastab maailma omal moel. Näiteks ükspäev märkas ta meie väiksemat koera ja oi, need suured tõllaratastest silmad olid lihtsalt vaimustavalt naljakad. Ta tõsimeeli vist imestas, mis imeloom see veel on!? Muidu on koerad käindu teda nuusutamas selja tagant ja tal pole õnnestunud neid päriselt nii lähedalt tähele panna. Tore osa on näha, kuidas ta naudib ema ja isa läheduses olevat turvalisust ja kuidas muud maailma ta veel suurt ei tea, seda ei eksisteerigi. Selline süütus, mis paneb kohati kade olema, et tahaks ka beebi olla.
Neid asju ma tean, et mulle meeldivad. Ja ma tean ka seda, et ma topiks talle tuhat tissi suhu, kui ta nutab, Peaasi, et ta ei nutaks. Ja mu soov teda emalaevale tagasi saata läheb umbes viie sekundiga üle. Kui väga väsinud olen, võtab minut.
Ja ma tean seda, et ma armastan seda pisikest särasilma vägavägaväga. Seda ma tean. Aga kuidas on ema olla? Mul ei ole endiselt sellele ühesõnalist vastust. "Ma ei tea, ma alles kohanen," on vist kõige ausam vastus.
7 kommentaari:
Kallis Kadi,
Kõigepealt suured õnnesoovid Teile!
Aga teisest küljest... mu poja on 7 ne ja mina näiteks siiani kohanen. Piim küll enam ei purska aga nutma ajab küll siiani ja ema olla ka ikka veel ei oska. Seega, ma usun, et Sinu tunded on täiesti loomulikud ja normaalsed.
Mina nii ääremärkusena alustaks sellest, et kaks nädalat pärast sünnitust ei pea ükski naine ennast seksikana tundma :) Ja see tuleb enda jaoks selgeks mõelda, et sellepärast mitte põdeda. Iga asja peale nutmine ja kõrgendatud emotsionaalsus on ka loomulikud, mees peab selle aja lihtsalt üle elama ja püüdma normaalseks jääda.
(Ma mäletan siiani, milliseid draamasid ma ise suutsin tekitada. Nt kord keset ööd ... see oli veel päris alguses, kui kogu hingest püüdsin imetada, aga kuna piima ei olnud ja laps juurde ei võtnud, siis pidin ööpäevaringselt iga 3h tagant toitma.. sondi ja süstlaga RPA ja sealt kõrvalt rinda ja pärast seda pumpama ja no oeh ... ühesõnaga, magamiseks jäi nende söötmiste vahel heal juhul 1,5h. Ja ühel ööl ma ei kuulnud äratust ja jätsin ühe söögikorra vahele. Kui ärkasin, siis tahtsin küll ära tappa ennast, et täiesti lootusetu ema, süüdistasin meest, et tema ka ei kuulnud kella ja mind üles ei ajanud jne. Kui ma praegu tagasi mõtlen sellele ajale, siis ilmselt oleks pidanud kõik need imetamisnõustajad kuradile saatma ja leppima faktiga, et on 2% naisi, kel mingil põhjusel piima ei tekigi ja mitte põdema. Aga mina olin ikka hulludes süümekates seetõttu. Kui laps sai 2,5-kuuseks, võtsime pudeli kasutusele ja pärast seda oli elu lill.)
Nüüd tuleb mitu kommentaari, sest pikka kommentaari ei lubata korraga postitada :)
...
Ära seda nüüd targutamisena võta, aga nii pisikesega ma veel - kui vähegi võimalik - pikki linnapäevi ette ei võtaks. Pikk turvalisest kodukeskkonnast eemalolek on praegu nii praktiliselt kui emotsionaalselt nii keeruline, et pole mingi ime, kui õhtuks närvid läbi. Aga väga varsti läheb kergemaks ... 2,5-kuusega läksime me nt juba Saaremaale jaanipäeva veetma (väga mõnus oli, ehkki enne pabistasime, et kuidas välja tuleb), 4-kuusega käisime 5 päeva telkimas ... Kuna meil suht samal aastaajal sündinud lapsed, siis omadest kogemustest rääkides saab eelolev suvi teil väga mõnus aeg olema, sest laps peamiselt sööb ja magab ja on eluga rahul ja põhimõtteliselt saate kõike teha ja kõikjal käia :) Järgmine suvi on kergelt hullumaja - suure tõenäosusega laps selleks ajaks kas käib või kohe hakkab käima, uudishimu on suur, aga mõistust nagu pole veel eriti .... Kui kaheseks saab, siis on juba päris ok, natuke mõistust ja palju iseloomu ... ja enda pliksi pealt vaadates ... kolmesega on elu juba päris lill ... saab kokkuleppeid teha ja suurte draamade asemel asjad läbi rääkida ja üldse maruvahva kaaslane on :)
Eelnev oli nüüd juba osaliselt ka vastus küsimusele, millal oma aeg tekib. Umbes nii 1,5 - 2. eluaastast hakkab vaikselt tekkima. Jällegi isiklikust kogemusest, aga mul aitas jube hästi taastuda 2,5h kooriproovis igal esmaspäeval. Selles mõttes, kui vähegi võimalik, soovitan leida mingi regulaarse tegevuse, et regulaarselt paariks tunniks kodusest rutiinist välja saada. Päris alguses olin õnnelik, kui sain tund aega rahulikult üksi poes käia või õhtul omapäi köögis pool tundi lehte lugeda või koeraga jalutama minna ... isegi hambaarsti juurde minek oli meeldiv sündmus :)Ühesõnaga sellised väikesed hetked, kus saad enda ja oma mõtetega üksi olla, aitavad väga hästi akusid laadida. Mehega kahekesiolemise aega on ka muidugi vaja ;)
Kuna mina, nagu öeldud, ise imetada ei saanud, siis objekti tunnet mul ei tulnud. Seda tundsin küll vahetevahel, et oma aega ikka üldse kohe ei ole, aga seda peab püüdma mõistusega võtta ... ja kindla teadmisega, et iga päevaga läheb paremaks.
Teisest küljest, ükski ema ei ole üliinimene, vaid lihtsalt inimene. Mina pean küll ausalt tunnistama, et vahemikus lapse 1,5 - 3. eluaastani pole ma mitte kõigil juhtudel suutnud piisavalt kannatlik ja mõistev olla :D Praegu on kohe väga palju kergem ja järjest mõnusamaks läheb. Kaht väikese vanusevahega last ma kindlasti kasvatada ei suudaks, lõpetaksin hullumajas või halvimal juhul sooritaksin enne seda afektiseisundis mõne lubamatu teo ja lõpetaksin seejärel hullumajas :)
Täitsa kindlasti on emaks olemine mind kordades kannatlikumaks, tasakaalukamaks ja kompromissivalmimaks muutnud. Ma olen näiteks üsna veendunud, et armastusest hoolimata me ilma lapseta mehega koos ei oleks praegu, suure ego ja sita iseloomuga nagu me mõlemad oleme. Aga lapse olemasolu ei luba kergekäeliseid puhtalt enda egol põhinevaid otsuseid teha (ja kui palju kordi olen ma oma varasemas elus emotsioonide ajel ukse tagantkätt kinni virutanud, seda hiljem kahetsenud, aga uhkus pole lubanud enam tehtud otsuseid tagasi pöörata...). Nii et meie puhul lootus jääb, et koos lapsega saavad ehk ka vanemad lõpuks täiskasvanuks :)
Aitäh lohutamatas :).
Eino mees on mul ju ülinormaalne ja temale pole need asjad probleemiks. Minule on hetkel. Ma võin ju mõistusega proovida võtta ja enamuse ajast saan ka hakkama, aga siis on mingi õhtu, kus tuleb nutujoru peale ja midagi teha ei ole. Minu jaoks on enese kehas hästi tundmine lihtsalt osa minu identiteedist. Hetkel on see toimuva tõttu lihtsalt natukene kannatada saanud...
Ma tean, et mees sul ülinormaalne :)
Sa peaks õhtuti hakkama mingeid romantilisi draamasid vaatama regulaarselt - et siis saaksid kohe põhjusega nutta löristada ja mitu asja ühe hoobiga tehtud :)
Aga tegelikult jah, ega muu ei aita, kui püüda hormoonimöllu seest mõistuse hääl üles leida esialgu ja tugineda veendumusele, et iga päevaga läheb olukord paremaks ja kergemaks.
Minu mummuke on kohe 4 kuune.esimene kuu möödus nagu unes,ööl ja päeval väga vahet polnud.nutsin ka ja ära tahtsin ka joosta aga elasime üle ja nüüd on kõik väga hästi juba.nii et hang in there :)
Postita kommentaar