Kuna mul siin ükspäev katus ikka täielikult sõitma kippus, siis ma otsustasin, et nii enam ei saa. Kui ma kohe kuskile välja ei lähe siis võib kogu see krempel väga kurvalt lõppeda. Ja kui ema on läbi, ei saa ka lapsel just väga hea ja tore olla. Noh, läksime siis linna, et jahtida üht õhemat kandelina ja õppida sidumist. Panime A. ja dobermanni tema töö juures maha, mina sõitsin Telliskivi loomelinnakusse, parkisin ära ja mõtlesin, et kes teab, kus see pood asuda võib.
Minu õnnetuseks oli vankri raam just sõidutee poolsel küljel istme peal ja ma ei tea, mis ime väega A. selle sinna sisse sai.Mina seda sealt väga kiirelt välja küll ei suutnud võtta. Hea, et autol ust maha ei sõidetud. Jooksin teisele poole ja ukerdasin sealt selle raami välja. Siis võtsin rattad, üritasin neid alla tagasi saada (kuna teisiti poleks see raam salongi mahtunud ja koer oli ju taga). Esimesed rattad justnagu sain, tagumised lähevad, aga pöörlema ei hakka. Tee või tina. Ukerdasin uurida ja selgus, et pidur on ju peal. Võtsin piduri maha ja hurraa! Rattad hakkasid pöörlema. Sain siis raami kokku - selgus, et kõik mu neli ratast on lahti ja ei ole korralikult lukustunud, nii et need lendavad heal hetkel lihtsalt alt ära. Jukerdasin kuni sain nõksu kätte, kuidas need lukustuvad. Siis panin turvahälli raami ratastele, siis õngitsesin beebitarvete koti ja panin selle paika, edasi õngitsesin turvahälli ja kohmitsesin kaunikesti kaua, et seda raamile saada. Oeh, ma olin juba väsinud... Edasi otsisin salli, et sellega beebile tekki teha. Siis oli mul juba segamini, mida ma auto ustega tegin või ei teinud. No igatahes lõpuks asusin ma teele vaatama parkimise korda ja siis poodi otsima. Käisin siin ja seal ja siis õudsin õige ukseauguni, kus selgus, et ratastega sinna sisse ei saa. Purjetasin tagasi autoni.
Ja jada läks tagurpidi käima:
Lõpuks olime igatahes õiges hoones sees. Tee peale jäi väga kenade riietega pood. Mul kohe rõõmus meel, et näed, polegi vaja kuskile kaugemale minna, ma saan siit mõne kena suvekleidi või midagi. Valisin endale aga miskit välja ja .... eee... kuidas sa seda proovid, kui beebi on süles ja ühtegi abilist pole? Müüjad olid lahked, et oi, me hoiame.. no ei taha ma oma titte võõrastele anda. Seal kabiini kõrval oli miskine tugitool, panin tite sinna ja sain teda samal ajal jälgida ka. Ma pole elus nii kiiresti riideid vahetanud! Kleit sobis ja siis hakkas laps nutma. Haarasin lennult eelnevalt nähtud seeliku (hinnale ma muidugi enam ei mõelnud, kui röökiv laps süles) ja nii me sealt poest siis seeliku ja kleidiga välja purjetasime. Kodus seeliku hinda nähes tegin ikka klõnks küll. No kust ma võisin tulla selle peale, poes, kus kõik asjad paistsid olevat 15 euri võiks mõni asi väga palju kallim olla? Üldse on kuidagi palju seda "ma ei mõelnud" situatsiooni viimasel ajal... Äkki tõesti ajude väljavool rindade kaudu?
Kui me lõpuks õige poeni jõudsime, oli see kinni, müüja oli pausil. Gerda aga hakkas pahurdama ja ma läksin kohvikusse ja üritasin talle juua pakkuda. Noh, loodetavasti ei saa ma peatselt kuskilt kommidest lugeda, kuidas ma imetamisega kellegi söögiisu ära ajasin. Ma üritasin küll varjatult asja ajada, aga noh, ei tule kõik nii välja nagu tahaks. Lapsele see pusserdamine üldse ei meeldinud. Edasi jõudsime poodi ja beebi arvas, et tema ei taha, et me poes oleme ja ma ei saanud midagi uurida ega õppida, sain ainult teada, et teistsuguseid linu pole, kui mul juba olemas.
Läksime autosse ja laps jäi magama. Edasi suundusin Kristiine keskusesse, et sealsest H&M-ist vaadata mis nende Mama nurk pakub. Parkisin auto ära ja jada läks uuesti käima
Minu õnnetuseks oli vankri raam just sõidutee poolsel küljel istme peal ja ma ei tea, mis ime väega A. selle sinna sisse sai.Mina seda sealt väga kiirelt välja küll ei suutnud võtta. Hea, et autol ust maha ei sõidetud. Jooksin teisele poole ja ukerdasin sealt selle raami välja. Siis võtsin rattad, üritasin neid alla tagasi saada (kuna teisiti poleks see raam salongi mahtunud ja koer oli ju taga). Esimesed rattad justnagu sain, tagumised lähevad, aga pöörlema ei hakka. Tee või tina. Ukerdasin uurida ja selgus, et pidur on ju peal. Võtsin piduri maha ja hurraa! Rattad hakkasid pöörlema. Sain siis raami kokku - selgus, et kõik mu neli ratast on lahti ja ei ole korralikult lukustunud, nii et need lendavad heal hetkel lihtsalt alt ära. Jukerdasin kuni sain nõksu kätte, kuidas need lukustuvad. Siis panin turvahälli raami ratastele, siis õngitsesin beebitarvete koti ja panin selle paika, edasi õngitsesin turvahälli ja kohmitsesin kaunikesti kaua, et seda raamile saada. Oeh, ma olin juba väsinud... Edasi otsisin salli, et sellega beebile tekki teha. Siis oli mul juba segamini, mida ma auto ustega tegin või ei teinud. No igatahes lõpuks asusin ma teele vaatama parkimise korda ja siis poodi otsima. Käisin siin ja seal ja siis õudsin õige ukseauguni, kus selgus, et ratastega sinna sisse ei saa. Purjetasin tagasi autoni.
Ja jada läks tagurpidi käima:
- Tegin uksed lahti.
- Võtsin turvahälli ja panin autosse.
- Eemaldasin beebitarvete koti, panin selle autosse.
- Panin rattad kokku ja tõstsin pagassi,
- siis hakkasin beebit turvahällist eemaldama ja selgus, et ma lollakas olin selle koos turvahälli raamiga ära tõstnud ja seda nüüd autos kätte saada oli tükk pusserdamist. Vankriraamil oleks see palju lihtsam olnud. Kuidagi sain sellega siiski hakkama.
- Siis sain beebi kätte,
- sehkendasin salliga et seda talle ümber sättida.
- Võtsin uuesti beebi tarvete koti, üritasin seda kuidagi pooleldi hammaste ja ei tea mis imelike keha jõnksatustega endale õlale saada.
Lõpuks olime igatahes õiges hoones sees. Tee peale jäi väga kenade riietega pood. Mul kohe rõõmus meel, et näed, polegi vaja kuskile kaugemale minna, ma saan siit mõne kena suvekleidi või midagi. Valisin endale aga miskit välja ja .... eee... kuidas sa seda proovid, kui beebi on süles ja ühtegi abilist pole? Müüjad olid lahked, et oi, me hoiame.. no ei taha ma oma titte võõrastele anda. Seal kabiini kõrval oli miskine tugitool, panin tite sinna ja sain teda samal ajal jälgida ka. Ma pole elus nii kiiresti riideid vahetanud! Kleit sobis ja siis hakkas laps nutma. Haarasin lennult eelnevalt nähtud seeliku (hinnale ma muidugi enam ei mõelnud, kui röökiv laps süles) ja nii me sealt poest siis seeliku ja kleidiga välja purjetasime. Kodus seeliku hinda nähes tegin ikka klõnks küll. No kust ma võisin tulla selle peale, poes, kus kõik asjad paistsid olevat 15 euri võiks mõni asi väga palju kallim olla? Üldse on kuidagi palju seda "ma ei mõelnud" situatsiooni viimasel ajal... Äkki tõesti ajude väljavool rindade kaudu?
Kui me lõpuks õige poeni jõudsime, oli see kinni, müüja oli pausil. Gerda aga hakkas pahurdama ja ma läksin kohvikusse ja üritasin talle juua pakkuda. Noh, loodetavasti ei saa ma peatselt kuskilt kommidest lugeda, kuidas ma imetamisega kellegi söögiisu ära ajasin. Ma üritasin küll varjatult asja ajada, aga noh, ei tule kõik nii välja nagu tahaks. Lapsele see pusserdamine üldse ei meeldinud. Edasi jõudsime poodi ja beebi arvas, et tema ei taha, et me poes oleme ja ma ei saanud midagi uurida ega õppida, sain ainult teada, et teistsuguseid linu pole, kui mul juba olemas.
Läksime autosse ja laps jäi magama. Edasi suundusin Kristiine keskusesse, et sealsest H&M-ist vaadata mis nende Mama nurk pakub. Parkisin auto ära ja jada läks uuesti käima
- Vankrirattad autost välja
- beebitarvete kott raami külge
- turvahäll autost välja
- sall lapsele peale
- unustanud mida ma vahepeal auto ustega tegin v ei teinud, tuli kontrollida
Nii ja poodi. Laps magas turvahällis rahulikult kogu poe aja. Mina kaotasin totaalselt pea. Ma ei suutnud seda nurka leida. Leidsin tuhat muud imelikku ja imelist asja ja kohtasin kuhjaga kurje pilke kui linnatibid meist mööda vuhisesid. Tempo oli ümber selline, et mul hakkas pea ringi käima. Selgus, et seal oli haarang ja siis muidugi on mingi vankriga kohmakas titemamma jalus. Mõtle, kui rabab veel mõne hea allahinnatud hilbu ära! Ja üldse - kui arvestada, et ma nägin välja nagu tõeline lehmaehmatus, kes on just lüpsiku käest pannud ja kolhoosibussiga linnavurlesid kaema tulnud siis... Vabandust, aga tõesti mul ei olnud sooja ilma jaoks mitte midagi kapis, mis näinuks parem välja, kui need kaks imelikku asjandust. Heldinud pilke kohtasime ka.
Leidsin mõned asjad, proovisin ära ja sain endale täitsa viisaka lühikese seeliku ja ühe topi, mis näeb seksikas välja aga kõlbab imetavale emale ka. Minu otsitav Mama nurk, selgus, oli hoopis teisel korrusel.. Ja oh seda nalja kui ma seda nägin. See oli paigutatud kõige kuskile tah anurka väga kitsastesse oludesse. Nii et juhul, kui sa oled rasedana suur nagu emalaev ja kuulud juba vaalaliste seltsi, ei saa sul seal vahedes väga mugav rasedatele mõeldud riideid vaadata olla. Kui sa oled imetav ema ja otsid selle jaoks riideid, ei saa sul seal turvahälli vms asjadega väga mugav olla... Ma saan aru, et muud poed ei mõtle selle peale. Aga poed, kelle sihtgrupp on rasedad ja imetavad emad??
Ja muidugi hakkas laps karjuma hetkel, mila ma jälle kassasse jõudsin. Niikui oli makstud, oli kõik korras - rahu majas. Nagu ma tema raha oleks kulutanud, et sellest nii suurt kisa on vaja tõsta.
Edasi läksime me A&A-ga koerte trenni ja siis koju. Lapse jaoks oli see päev liialt pikk ja liialt palju minust eemalolekut st mitte süles olemist ehk et halvasti organiseerisime seda asja natuke. Ta meeled olid õhtuks väga väsinud ja rohkem ma sedasi ei tee. No oli jälle see "ma ei mõelnud" moment. Minu enese jaoks oli aga päev väga vajalik (ja teinekord ehk veel aga lühemalt). Minus tekkis lootus, et ma jään ellu. Ka koos beebiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar