Nüüd, kus Gerda saab nädala pärast kahekuuseks (ja mitte kaheks kuuseks nagu tänapäeval noorte emade seas popp on), siis on paras aeg kokku võtta ka kõik toredad asjad mis on tema sünnist juhtunud.
Selge on see, et need, kes usuvad, et laps liidab ja et selle otsusega saab oma suhet liimida, eksivad väga rängalt. Kui suhe ei ole enne hea, siis ei saa see ka lapsega koos heaks. Laps on minu meelest nagu lakmuspaber ja kinniti üheaegselt. Kui suhe oli enne hea ja toimiv, siis see saab lapse tulles seda rohkem olema, kui aga polnud enne last, siis võib see lapse tulles sootuks ära laguneda. Meil on õnneks nagu hea veini moodi, läheb ainult paremaks. Tööd oma suhte kallal on see muidugi sundinud veel enam tegema. Ja jah, suhe on töö, kus mõlemad panustavad, aga see tuleb heast ja rõõmsast südamest, see ei ole punnitamine. Ma usun, et mees ja naine on tiim, kus mõlemal on oma osa teha. Kui üks tuleb pidevalt üle poole tee vastu, siis kaua see suhe ei kesta. Seda saab teha muidugi ja on aegu, kus peabki, sest teine on haige, rase, pingeline aeg tööl vms. kuid ei suhe ei saa sellele rajaneda. Suhtes ei saa jääda lodevaks ja minu arvates ühes armastavas suhtes on seda ka raske teha - inimesed tahavad vastakuti anda oma panuse, et teisel oleks hea.
Laps aga paneb selle varem ehitatud vundmendi proovile. Kui suhe on rajatud õigetele alustele ja põhimõtetele, on võimalik ellu jääda, sest on õpitud omavahel suhtlema. Meie kogemuse põhjal sunnib laps veel rohkem omavahel suhtlema, asju hinge pealt väga otse rääkima, sest peitu pugemiseks pole lihtsalt ei aega ei ruumi ega kohta. Nii õpivad rääkima ka need, kes enne vähe kinnisemad olid. Aga kui suhe on eelnevalt juba pragunemas, siis väsimus toob ilmselt kaklused ja teravused üha enam esile, sest lapsega tegeledes peab olema tiim, muidu see lihtsalt pole võimalik. Kui tiimitunnet pole varem tekkinud ja olnudki ning samuti teadmist, et üksteist armastatakse, ükskõik mis, siis ma ei tea, kuidas see peaks selle kõige keskel tekkima...
Ühesõnaga - suhe on läinud paremaks. Meie mõlemad oleme muutunud avatumaks, rohkem suhtlejamaks, kui enne.
PPS! Ma ei suuda ära tänada kandelina leiutajat. Mulle meeldib beebi minu läheduses ja minuga koos ühistes tegemistes. Mulle meeldib, et ta saab minu lähedusest turvalisest paigast jälgida kõike ja õppida maailma tundma.
- Esiteks on see meie suhet väga väga palju paremaks teinud, veel lähedasemaks, veel usalduslikumaks. Noh, kui te küsite, et kas see meie suhte puhul tõesti võimalik on, siis jah, oli küll :). Kui ma arvasin enne kogu aeg, et minu abikaasa on supermees aga mitte inimene, siis jumal tänatud - on selgunud, et ta on siiski ka inimene. Kuidas ma tean? No kui ta ikka väga üle väsinud on, siis oskab ka nähvata ja öelda, et nüüd on mõõt täis. Varem ma arvasin, et tema kannatlikkusel polegi mingit põhja ja kas teate kui raske on koos elada täiusliku inimesega? Noh, kui te ei usu, siis ma kinnitan, et mõnikord ikka on küll. Eriti kui ise oledki vähe närvilisema natuuriga. Lisaks on temasse ilmunud isalik sära ja uhkus oma tütre üle ning seda on väga armas vaadata.
Selge on see, et need, kes usuvad, et laps liidab ja et selle otsusega saab oma suhet liimida, eksivad väga rängalt. Kui suhe ei ole enne hea, siis ei saa see ka lapsega koos heaks. Laps on minu meelest nagu lakmuspaber ja kinniti üheaegselt. Kui suhe oli enne hea ja toimiv, siis see saab lapse tulles seda rohkem olema, kui aga polnud enne last, siis võib see lapse tulles sootuks ära laguneda. Meil on õnneks nagu hea veini moodi, läheb ainult paremaks. Tööd oma suhte kallal on see muidugi sundinud veel enam tegema. Ja jah, suhe on töö, kus mõlemad panustavad, aga see tuleb heast ja rõõmsast südamest, see ei ole punnitamine. Ma usun, et mees ja naine on tiim, kus mõlemal on oma osa teha. Kui üks tuleb pidevalt üle poole tee vastu, siis kaua see suhe ei kesta. Seda saab teha muidugi ja on aegu, kus peabki, sest teine on haige, rase, pingeline aeg tööl vms. kuid ei suhe ei saa sellele rajaneda. Suhtes ei saa jääda lodevaks ja minu arvates ühes armastavas suhtes on seda ka raske teha - inimesed tahavad vastakuti anda oma panuse, et teisel oleks hea.
Laps aga paneb selle varem ehitatud vundmendi proovile. Kui suhe on rajatud õigetele alustele ja põhimõtetele, on võimalik ellu jääda, sest on õpitud omavahel suhtlema. Meie kogemuse põhjal sunnib laps veel rohkem omavahel suhtlema, asju hinge pealt väga otse rääkima, sest peitu pugemiseks pole lihtsalt ei aega ei ruumi ega kohta. Nii õpivad rääkima ka need, kes enne vähe kinnisemad olid. Aga kui suhe on eelnevalt juba pragunemas, siis väsimus toob ilmselt kaklused ja teravused üha enam esile, sest lapsega tegeledes peab olema tiim, muidu see lihtsalt pole võimalik. Kui tiimitunnet pole varem tekkinud ja olnudki ning samuti teadmist, et üksteist armastatakse, ükskõik mis, siis ma ei tea, kuidas see peaks selle kõige keskel tekkima...
Ühesõnaga - suhe on läinud paremaks. Meie mõlemad oleme muutunud avatumaks, rohkem suhtlejamaks, kui enne.
- Kuigi alguses oli piinarikas ja raske, siis tänu sellele, et vahepeal kõik mu elu puhtaks ja minema pühiti olen ma pidanud mõtlema elu üle järele. Kõik aspektid mu elus loksuvad vaikselt teistesse kohtadesse ja mitte ühessegi neist maistest asjadest ei tahaks ma enam kunagi klammerduda. Ma sain kaduvuse õppetunni.
- Lisaks sündis otsus, et ma ei võta enam vastu ühtegi asja, mida ma päriselt ei igatse. Ma mõtlesin oma garderoobi üle, mis kõik minema läks, et kas need asjad, mis ei olnud lemmikasjad vaid olid kuidagi sattunud mu kappi, et kas neid oligi mõtet nutta? Avastasin, et tegelikult ju ei olnud, sest ma ei teadnud, miks need seal kapis olid ja enamikku neist armastasin ma 10 a tagasi. Naljakas, kuidas inimene jääb kuskile aega kinni... Ja kuna on nii palju riideid kapis, siis ei osta ju väga uusi ka, kui eelmised veel korralikud paistavad, eks ole? Nüüd ma võin ma alustada täiesti uuelt lehelt ning kujundada oma garderoobi tänase maitse järgi. Ka teistes asjades ma ei pea tegema kompromisse - ma ei pea elama võimaluste järgi vaid ma võin elada vajaduste järg
- Ma võtan asju vabamalt. Pulk, mis enne nii mõneski kohas kõhus oli, on nüüd suuresti katki läinud. Ilmselt seetõttu, et mingites asjades oma joone ajamine pole enam nii tähtis, sest mul pole selleks energiat või siis võtame teistpidi - mul on olulisemaidki asju teha.
- Mul pole enam väga palju aega tegeleda sellega, mida ühiskond arvab või mõtleb. Olen rohkem tegelemas sellega, mida mina arvan või mõtlen. Nii saan ma paremini hingata, olla parem ema, parem abikaasa, parem sõber, parem ühiskonnaliige, sest ma aktsepteerin iseennast nõnda nagu ma olen.
- Ma õpin ennast tundma nendest külgedest, millest ma varem teadlik polnud, sest mul oli kuhi eluaspekte, millesse klammerduda. Nüüd kus klammerdumine on möödas, on mul rohkem hingamisruumi ja aega.
- Beebi sünd on näidanud ka väga palju inimesi minu ümber hoopis uues valguses ja ma olen saanud ümber hinnata ka oma sõprade ja lähedaste ringi.
- Ma näen oma abikaasas külgi, mida ma varem ei teadnud või kui teadsin, siis ma ei olnud neist teadlik st ei teadvustanud neid nii teravalt.
PS! Ma olen nüüd lõpuks ometi saanud endale nupu, mis aitab mul mõistuse juurde jääda. Noh, et kui ma tegelen beebiga, siis ma tegelen beebiga, kui ma tegelen millegi muuga, siis ma tegelen millegi muuga. Varem mul sellist ümberlülitust polnud - ma olin kogu aeg valmis hüppama beebiga tegelema ja ma ei suutnud end hetkekski muule nii ümber lülitada, et saanuks neid hetki nautida. Nüüd mul lõpuks on see nupp ja oh, kui palju kergem on! Noh, et kui ma lähen dušši alla, siis see on minu aeg, seal ei ole beebisid ja sel ajal tegeleb lapsega issi ja punkt. Nad kutsuvad mind, kui vaja, seni olen ma endaga. Alguses oli selline mõtlemine kole kole raske.
PPS! Ma ei suuda ära tänada kandelina leiutajat. Mulle meeldib beebi minu läheduses ja minuga koos ühistes tegemistes. Mulle meeldib, et ta saab minu lähedusest turvalisest paigast jälgida kõike ja õppida maailma tundma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar