Tundub, et tänapäeval saab kõigest teha terve teaduse. Isegi lapse magamajäämisest on kohe mitu mitu teooriat. Mind aga huvitab eelkõige vanus ja psühholoogiline pool, edasi ma usun, saab vaadata lapse pealt, sest kõike küpsevad ju erinevalt. Ma olen kuulnud küll, et lapsel tuleb lasta end üks kord tühjaks karjuda ja siis edaspidi ta enam ei karju ja jääbki üksi oma voodisse magama. Noh, ma ei tea.. mulle see ei sobi, sest see ei tundu loogiline. Mitu kuud ehitan usalduslikku lähedussuhet ja siis lammutan selle ühe hetkega laiali või? Kui mina panen end beebi asemele, siis mul on küll väga valus. Ema muudkui õpetas mulle, et ma ei pea isegi nutma hakkama, väikesest nihelemisest ja rahulolematuse näitamisest piisab, kui ta on juba kohal (lugesin kuskilt, et see õpetab lapsele elutervet viisi suhtlemiseks). Pole vaja karjuda. Ja nüüd äkki ta enam ei tule. Kas ma üldse tema peale loota saan? Ja nii ma kardaks edaspidi kogu aeg, et äkki ta jälle enam ei tule. See ei tundu mulle ei turvaline ega armastav, jätta laps nö hätta ja vedada teda alt. Kust ta siis õpib, et sõna pidamine on tähtis ja oluline või et oma ema ja isa peale saab alati loota, kui nood on muutlikud nagu tuul?
Mul on väga sügav austus meie lapse vastu ja seega ma ei saa kuidagi nii teha. Mulle on isegi see raske, kui ta räägib seal omas keeles, et siis temale täit tähelepanu ei pühendata (no et tegelikult vaatad samal ajal telekat). Minu meelest on see väga ebaviisakas.
Vanuse kohta on erinevaid arvamusi. Kuskilt lugesin, et laps hakkab magamajäämise harjumusi õppima nelja kuu vanuselt, www.unekool.ee ütleb, et poole aastaselt. Noh.. ilmselt jällegi sõltub lapsest ja ma eeldan, et see neli kuni kuus kuud on see iga, kus laps on psühholoogiliselt ka juba võimeline emast kauem aega lahus olema ja rohkem omaette olema ning seetõttu see vanus. Mina olen meie lapse pealt tähele pannud, et ta suudab juba praegu päeval iseseisvalt uinuda, kui ta teab, et ma lähedal olen st istun sealsamas kõrval (unekooli järgi on see miskit sorti toolimeetod). Seda avastasin ka, et tema jaoks on see kella üheksane vann ikka oluline või õigemine protseduur kui selline, sest peale seda saab kohe tissi ja uinuda. Avastus ise tuli täitsa kogemata (nagu kõik heurekad), nimelt käisime me laulupeol ja otsustasime ööbida linnas. Kuna aeg oli hiline, siis mõtlesin alguses, et ta on nii väsinud, et ei hakka veega väga mässama, tõmban olulisemad kohad lapiga üle. Siis aga leidsin, et ahh, mis seal ikka... ja ime - niikui ma olin talle kraanikausist vanni moodustanud, ära kuivatanud ja ööseks puhtad riided pannud, oli laps rahulik ja nõus magama.
Eile siis tõstsin sülest ta oma voodisse, mida me ikka oleme vahel teinud, kui ta juba uinunud on. Mõtlesin proovida teda sinna ka ööseks jätta, aga no süda ei lubanud, selline katki minemise tunne oli. Peale kella ühest söötmist proovisin teda korraks sinna voodisse tagasi panna, aga ta tegi silma lahti ja hakkas vigisema. Nii ma siis krahmasin ta ruttu voodisse tagasi ja olin jube rõõmus, et ta ei ole veel valmis. No tegelikult ma muidugi ei tea, sest ma ei oodanud tulemust ära - mõnikord ta vigiseb ainult korraks ja magab edasi.
Muidu on meil vahepeal hästi tore olnud. Käime siin ja seal ja laulupeol olles sain ma aru, et laps ei saa olla kuigi palju teistsugune kui vanemad. Nimelt on mulle tundunud, et kui me istume liiga kaua kodus, siis ta muutub virilaks, sest tal hakkab igav. No kaua sa vahid neid ühtesid ja samu asju? Mina ise muutun ka närviliseks, sest me teemegi ühtesid ja samu asju... Naljatamisi mõtlen, et kui ta on harjunud juba üsast saadik minuga ringi rapsima, siis kuidas beebina nüüd äkki teisiti? Mismõttes nii väikese lapsega veel kusagil ei käida? Mhh? Meie käime ja eks vaatame siis mis saab ja kes temast sedasi kasvab. Minu vanemad mind sedasi küll kaasa ei tassinud, käisime küll, aga väga vähe ikka. Muidugi olud olid ka teised.
Igatahes lõpetasin ma põdemise, et ei maksaks lapsega ringi traalivaalitada ja peaks rohkem kodus olema. Linas olles ta peidab end maailma eest ära kui ta tahab ja tema meeled ei saa sedasi ülekoormatud ning jäävad terveks. Miks siis mitte kuskil külas käia ja vahepeal ka mõnel suuremal üritusel?
Mul on väga sügav austus meie lapse vastu ja seega ma ei saa kuidagi nii teha. Mulle on isegi see raske, kui ta räägib seal omas keeles, et siis temale täit tähelepanu ei pühendata (no et tegelikult vaatad samal ajal telekat). Minu meelest on see väga ebaviisakas.
Eile siis tõstsin sülest ta oma voodisse, mida me ikka oleme vahel teinud, kui ta juba uinunud on. Mõtlesin proovida teda sinna ka ööseks jätta, aga no süda ei lubanud, selline katki minemise tunne oli. Peale kella ühest söötmist proovisin teda korraks sinna voodisse tagasi panna, aga ta tegi silma lahti ja hakkas vigisema. Nii ma siis krahmasin ta ruttu voodisse tagasi ja olin jube rõõmus, et ta ei ole veel valmis. No tegelikult ma muidugi ei tea, sest ma ei oodanud tulemust ära - mõnikord ta vigiseb ainult korraks ja magab edasi.
Muidu on meil vahepeal hästi tore olnud. Käime siin ja seal ja laulupeol olles sain ma aru, et laps ei saa olla kuigi palju teistsugune kui vanemad. Nimelt on mulle tundunud, et kui me istume liiga kaua kodus, siis ta muutub virilaks, sest tal hakkab igav. No kaua sa vahid neid ühtesid ja samu asju? Mina ise muutun ka närviliseks, sest me teemegi ühtesid ja samu asju... Naljatamisi mõtlen, et kui ta on harjunud juba üsast saadik minuga ringi rapsima, siis kuidas beebina nüüd äkki teisiti? Mismõttes nii väikese lapsega veel kusagil ei käida? Mhh? Meie käime ja eks vaatame siis mis saab ja kes temast sedasi kasvab. Minu vanemad mind sedasi küll kaasa ei tassinud, käisime küll, aga väga vähe ikka. Muidugi olud olid ka teised.
Igatahes lõpetasin ma põdemise, et ei maksaks lapsega ringi traalivaalitada ja peaks rohkem kodus olema. Linas olles ta peidab end maailma eest ära kui ta tahab ja tema meeled ei saa sedasi ülekoormatud ning jäävad terveks. Miks siis mitte kuskil külas käia ja vahepeal ka mõnel suuremal üritusel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar