Ma tundsin end kuidagi lõhki kistuna enda sisetunde, instinktide ja siis paljude arvamuste vahel, kuidas ikka tuleb lapsi kasvatada. Nii mõnedki on imestanud, et ma lapse esimese kägina peale reageerin, et see pole ju mingi nutt, et misasja ma jooksen. Mina tahaks aga vastu küsida, et kui sina tahad, et keegi teine lauas ulataks sulle soola, siis kas sa tõused selleks püsti ja pistad üle ruumi täiest kõrist röökima? Ei? Miks? Sest see oleks ebanormaalne. Aga miks tahetakse, et beebi nii teeks ja käituks? Miks ta ei või omi soove avaldada normaalses rahulikus stiilis ja saada sellele vastuse?
Ja nii ma reageeringi kohe, kui ma märkan, et ta midagi soovib. Ei oota kuni ta röökima pistab. Muidugi, alati pole see võimalik, näiteks siis, kui ma olen autoroolis ja tema on oma toolis kinni. Siis ma proovin teda teisiti lohutada või siis leida peatumiseks koht. Aga üldiselt ta teab, et tema soovid on mulle olulised ja nende väljendamiseks ei pea karjuma. Karjumine on ikkagi viimane abinõu. Ja nii juhtuski, et ma küll ei mäleta kes täpselt, aga keegi küsis hiljuti Gerdale osutades, et kas see laps üldse oskab nutta. Oskab küll. Siis kui tal on tõsiselt valus või ma tema esimestele märkidele ei reageeri või siis on tõsine väsimus kallal või on palavikus. Enamus ajast ta tõesti ei nuta. Kui ma sellest, et me oleme teda õpetanud mitte kohe karjuma hakkama, rääkisin, siis küsiti imestunult, et kuidas ja kas seda tõesti saab nii väiksele õpetada. Jah, saab - nad on väikesed õppimismasinad. Mida nad siis päevad läbi teevad? Õpivad ju! See ongi beebide töö.
Järgmine teema on olnud voodis magamisega. Ma pole teadnud, kuidas on õige aga mulle on olnud vastu oksa panna teda oma voodisse, kui mina ise ei ole valmis ja mulle tundub, et ka laps ei ole. Olen katsetanud ühte ja teist ja... nüüd ta magab oma voodis siis, kui ma tahan laiutada. See juhtus aga kuidagi sedasi sujuvalt. Mina ise olin valmis ja beebi ka. Kust täpselt ma seda tean, et tema ka, ma ei oska öelda... see oli kuidagi näha tema päevasest olekust ja käitumisest. Aga ma ei ole veel võtnud ranget suunda, et nii, nüüd uinub seal ja punkt. Selleks ei ole mina veel ise valmis ja ma näen seda, et kui ta on päeval olnud rohkem minust eemal ehk oma toolis mänginud, põrandal olnud, siis on tal vaja teha see lähedus öösel tasa. Seda saab ta teha siis, kui ta magab minu kõrval.
Mulle on õpetatud veel seda, et ma ikka katsuks söömisaegadega mingit regulaarsust pidada vms. Noh, ma pean tunnistama, et seda ma ei ole osanud. Ma ei teagi, mis see tema tahtmine on. Iga päev on erinev. Ja päeva jooksul pakun ma talle alati esimeseks probleemilahenduseks rinda. Kui ta seda ei soovi, otsime ebamugavuse muid põhjusi. Palju kordi pole rohkem vaja otsida. Pakun rinda talle ka vahepeal, ennetavalt. Kui pole ikka kaua ei joonud ega söönud, siis ka. Ja ta ongi mul terve päeva rõõsa ja rahulik - mille üle tal karjuda?
Siis veel see jutt, et laps peab õppima üksi olema. Mhmhh, nõus. Aga järkjärgult. Me õpetame oma koerakutsikaid ka järkjärgult ju, miks siis mõned soovivad kohe oma lapse kuskile üksinda jätta. Siin hiljuti oli lausa artikkel sellest, kuidas võiks kolmekuused beebid lasteaeda panna. Aeg, mis on kiindumussuhte kujunemisel väga oluline. Ma usun sellesse, et inimese aju areneb küll kogu elu, kuid põhilise olulise arengu teeb ta läbi 4. eluaastaks ja sellest 60% kasvab ta 1. eluaastaks. Seega - mul on kogu platvorm, mida lapsele kaasa anda, võimalik anda kohe, kui ta sünnib ja selleks on aega vaid neli aastat tema elust. Mis on see võrreldes inimese ülejäänud elueaga? Mitte midagi! Ja kui see maha magada, noh, siis seda enam tagasi ei saa. Seega idee sellest, et paneme kolmekuused beebid asteaeda ja läheme ise tööle, on minu jaoks täiuslik näide absurdist. Jah, elus võib juhtuda igasuguseid asju, me ei teakunagi ette, aga ma ei räägi siin praegu sellest vaid sellest, et kolmekuuste lasteaeda panek võiks olla üleüldiselt aktsepteeritav ja normaalne.
Nüüd kingiti mulle sünnipäevaks raha ja mille ma realiseerisin raamatuks "Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega", loen seda ja oeh. Kuld noh! Keegi on pannud mu mõtted raamatuna kirja ja toetanud neid teaduslike uurimustega. Kõik see, mis nad seal räägiva on lihtsalt nii loogiline. Mul on nii suur kergendus lugeda ja aru saada, et ma ei olegi puruloll! Ja ma usun sellesse, et meie tänapäeva emad kardavad end usaldada, sest seda infotulva ümber on lihtsalt nii palju. Tegelikult on ainuke asi, mida me peaksime emadena õppima see, et tuleb usaldada oma instinkte, seda, et loodus on emaduse hästi teinud ja paika pannud. Paraku pole enamikel inimestel kontakti isegi oma kehaga, mis siis veel rääkida oma intsinktide tajumisest vms... Ma usun ka seda, et ei ole vaja karta lapse ära magamist, sest emainstinkt lihtsalt ei lase ja raamatus on selgitatud ka miks. Jah, on juhtumeid olnud, aga need emad on olnud ka maani täis... nii et neid ei saa siia tuua.
Ma ei tea, miks see nii on, et inimestel on iseendagagi raske kontakti saavutada. Kas ehk sellest, kuidas meid kasvatatud on?
Teine põhimõte, mida see raamat jagab ja millega mina olen kümnel käel nõus, on see, et ära tee midagi, milleks sina ja su laps valmis ei ole ja mingi tühjaks nutmise võid rahulikult kukele saata. See on beebide keel ja kui seda tõsiselt ei võeta, siis ta õpibki, et tema vajadusi tõsiselt ei võeta - pole üldse oluline mis ta räägib. Mõni laps karjub sellest kõvemini, mõni loobub ja hakkabki "heaks lapseks". See mis peidus pinna all on, selgub hiljem... Me kõik saame ju haiget, kui me räägime kellelegi, keda me usaldame oma vajadustest, aga meid ei kuulata, eks? Miks see beebi siis nii erinev on?
Ma soovitan seda raamatut lugeda. See julgustab ja vastab paljudele küsimustele, mille vahel minagi lõhki kistud olin... Ja ei, ma ei arva üldse, et ma nüüd sain lapse ja tean kõike. Mkmm, üldse mitte. Ma kindlasti teen ka mingeid vigu, sest ma olen inimene, aga ma usun, et ma olen parim ema oma lapsele. Ma ei pretendeeri parimaks emaks kellegi teise lapsele, sest mul ei ole kellegi teise lapse suhtes toimivat intstinkti ja ma ei tunne seda last. Selleks on ikka lapse enda ema.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et armsad emmed, kes te olete just emaks saanud või saamas - saatke kõik see jutt, mis tuleb, ühest sisse ja teisest välja ja usaldage iseennast - see on kõige tähtsam! Sa oled oma lapsele kõige parem ema siis, kui sa usaldad oma sisetunnet. Pole keegi su lapsele parem ekspert ütlemaks, mida ta vajab, kui sina ise. Emad, isad, beebid, kodud - kõik on nii erinevad, et ka vajadused on erinevad. Ainult julgust on vaja usaldada oma siseinstinkte. Ja mu sõpradel on õigus, kes on öelnud, et emadeks ei sünnita vaid õpitakse ja ka iseenese kuulamine on õppimise protsess. Seni on mul tihti jäänud enesekindlusest puudu, aga loodame, et ma olen endiselt veel arenguvõimeline, mis siis, et täna jälle aastanumber vähe suuremaks kukkus ;).
Ja nii ma reageeringi kohe, kui ma märkan, et ta midagi soovib. Ei oota kuni ta röökima pistab. Muidugi, alati pole see võimalik, näiteks siis, kui ma olen autoroolis ja tema on oma toolis kinni. Siis ma proovin teda teisiti lohutada või siis leida peatumiseks koht. Aga üldiselt ta teab, et tema soovid on mulle olulised ja nende väljendamiseks ei pea karjuma. Karjumine on ikkagi viimane abinõu. Ja nii juhtuski, et ma küll ei mäleta kes täpselt, aga keegi küsis hiljuti Gerdale osutades, et kas see laps üldse oskab nutta. Oskab küll. Siis kui tal on tõsiselt valus või ma tema esimestele märkidele ei reageeri või siis on tõsine väsimus kallal või on palavikus. Enamus ajast ta tõesti ei nuta. Kui ma sellest, et me oleme teda õpetanud mitte kohe karjuma hakkama, rääkisin, siis küsiti imestunult, et kuidas ja kas seda tõesti saab nii väiksele õpetada. Jah, saab - nad on väikesed õppimismasinad. Mida nad siis päevad läbi teevad? Õpivad ju! See ongi beebide töö.
Järgmine teema on olnud voodis magamisega. Ma pole teadnud, kuidas on õige aga mulle on olnud vastu oksa panna teda oma voodisse, kui mina ise ei ole valmis ja mulle tundub, et ka laps ei ole. Olen katsetanud ühte ja teist ja... nüüd ta magab oma voodis siis, kui ma tahan laiutada. See juhtus aga kuidagi sedasi sujuvalt. Mina ise olin valmis ja beebi ka. Kust täpselt ma seda tean, et tema ka, ma ei oska öelda... see oli kuidagi näha tema päevasest olekust ja käitumisest. Aga ma ei ole veel võtnud ranget suunda, et nii, nüüd uinub seal ja punkt. Selleks ei ole mina veel ise valmis ja ma näen seda, et kui ta on päeval olnud rohkem minust eemal ehk oma toolis mänginud, põrandal olnud, siis on tal vaja teha see lähedus öösel tasa. Seda saab ta teha siis, kui ta magab minu kõrval.
Mulle on õpetatud veel seda, et ma ikka katsuks söömisaegadega mingit regulaarsust pidada vms. Noh, ma pean tunnistama, et seda ma ei ole osanud. Ma ei teagi, mis see tema tahtmine on. Iga päev on erinev. Ja päeva jooksul pakun ma talle alati esimeseks probleemilahenduseks rinda. Kui ta seda ei soovi, otsime ebamugavuse muid põhjusi. Palju kordi pole rohkem vaja otsida. Pakun rinda talle ka vahepeal, ennetavalt. Kui pole ikka kaua ei joonud ega söönud, siis ka. Ja ta ongi mul terve päeva rõõsa ja rahulik - mille üle tal karjuda?
Siis veel see jutt, et laps peab õppima üksi olema. Mhmhh, nõus. Aga järkjärgult. Me õpetame oma koerakutsikaid ka järkjärgult ju, miks siis mõned soovivad kohe oma lapse kuskile üksinda jätta. Siin hiljuti oli lausa artikkel sellest, kuidas võiks kolmekuused beebid lasteaeda panna. Aeg, mis on kiindumussuhte kujunemisel väga oluline. Ma usun sellesse, et inimese aju areneb küll kogu elu, kuid põhilise olulise arengu teeb ta läbi 4. eluaastaks ja sellest 60% kasvab ta 1. eluaastaks. Seega - mul on kogu platvorm, mida lapsele kaasa anda, võimalik anda kohe, kui ta sünnib ja selleks on aega vaid neli aastat tema elust. Mis on see võrreldes inimese ülejäänud elueaga? Mitte midagi! Ja kui see maha magada, noh, siis seda enam tagasi ei saa. Seega idee sellest, et paneme kolmekuused beebid asteaeda ja läheme ise tööle, on minu jaoks täiuslik näide absurdist. Jah, elus võib juhtuda igasuguseid asju, me ei teakunagi ette, aga ma ei räägi siin praegu sellest vaid sellest, et kolmekuuste lasteaeda panek võiks olla üleüldiselt aktsepteeritav ja normaalne.
Nüüd kingiti mulle sünnipäevaks raha ja mille ma realiseerisin raamatuks "Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega", loen seda ja oeh. Kuld noh! Keegi on pannud mu mõtted raamatuna kirja ja toetanud neid teaduslike uurimustega. Kõik see, mis nad seal räägiva on lihtsalt nii loogiline. Mul on nii suur kergendus lugeda ja aru saada, et ma ei olegi puruloll! Ja ma usun sellesse, et meie tänapäeva emad kardavad end usaldada, sest seda infotulva ümber on lihtsalt nii palju. Tegelikult on ainuke asi, mida me peaksime emadena õppima see, et tuleb usaldada oma instinkte, seda, et loodus on emaduse hästi teinud ja paika pannud. Paraku pole enamikel inimestel kontakti isegi oma kehaga, mis siis veel rääkida oma intsinktide tajumisest vms... Ma usun ka seda, et ei ole vaja karta lapse ära magamist, sest emainstinkt lihtsalt ei lase ja raamatus on selgitatud ka miks. Jah, on juhtumeid olnud, aga need emad on olnud ka maani täis... nii et neid ei saa siia tuua.
Ma ei tea, miks see nii on, et inimestel on iseendagagi raske kontakti saavutada. Kas ehk sellest, kuidas meid kasvatatud on?
Teine põhimõte, mida see raamat jagab ja millega mina olen kümnel käel nõus, on see, et ära tee midagi, milleks sina ja su laps valmis ei ole ja mingi tühjaks nutmise võid rahulikult kukele saata. See on beebide keel ja kui seda tõsiselt ei võeta, siis ta õpibki, et tema vajadusi tõsiselt ei võeta - pole üldse oluline mis ta räägib. Mõni laps karjub sellest kõvemini, mõni loobub ja hakkabki "heaks lapseks". See mis peidus pinna all on, selgub hiljem... Me kõik saame ju haiget, kui me räägime kellelegi, keda me usaldame oma vajadustest, aga meid ei kuulata, eks? Miks see beebi siis nii erinev on?
Ma soovitan seda raamatut lugeda. See julgustab ja vastab paljudele küsimustele, mille vahel minagi lõhki kistud olin... Ja ei, ma ei arva üldse, et ma nüüd sain lapse ja tean kõike. Mkmm, üldse mitte. Ma kindlasti teen ka mingeid vigu, sest ma olen inimene, aga ma usun, et ma olen parim ema oma lapsele. Ma ei pretendeeri parimaks emaks kellegi teise lapsele, sest mul ei ole kellegi teise lapse suhtes toimivat intstinkti ja ma ei tunne seda last. Selleks on ikka lapse enda ema.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et armsad emmed, kes te olete just emaks saanud või saamas - saatke kõik see jutt, mis tuleb, ühest sisse ja teisest välja ja usaldage iseennast - see on kõige tähtsam! Sa oled oma lapsele kõige parem ema siis, kui sa usaldad oma sisetunnet. Pole keegi su lapsele parem ekspert ütlemaks, mida ta vajab, kui sina ise. Emad, isad, beebid, kodud - kõik on nii erinevad, et ka vajadused on erinevad. Ainult julgust on vaja usaldada oma siseinstinkte. Ja mu sõpradel on õigus, kes on öelnud, et emadeks ei sünnita vaid õpitakse ja ka iseenese kuulamine on õppimise protsess. Seni on mul tihti jäänud enesekindlusest puudu, aga loodame, et ma olen endiselt veel arenguvõimeline, mis siis, et täna jälle aastanumber vähe suuremaks kukkus ;).
2 kommentaari:
Nähh, ma kasvatasin oma lapsi alguses umbes samamoodi. Tulemusi Sa ju tunned;)
Ikke :)
Postita kommentaar