Täna lapsega pallimeres istudes mõtlesin, et küll on tore amet see mängimise amet. Terve päeva ei tule mitte midagi muud teha, kui laps olla. Mulle meeldib. Puudub teadmine, kes kelle ära tappis, kes kellele pommi pani või muud uudistest tulvavat kurja. Ja milleks mulle vaja? Lapsega koos olles saan ma palju positiivseid hetki. Kasvõi sellest, kuidas me koos torni laome. Noh, mina laon, tema lammutab, sest ega meil siin mingit korralagedust ei ole - ülesanded on ikka jaotatud.
Ja see laps on tark ma ütlen... Sellal, kui tema ema oli puht segaduses toitumise osas, et kuidas ja mis ikka õige on, otsustas laps asja - ta lihtsalt ei söö mingit arulagedat aedvilja lihaga, kus puudub igasugune sool. Nüüd ta siis sööbki meiega koos sedasama, mida me ise sööme. Piimatooteid ainult ma veel ei anna. Kui keegi tahab viltu vaadata, siis sellelt vaatajalt ma küsin: kumba ta eelistaks, kas seda, et laps keeldub üldse lisatoidust ja tal jäävad igasugused asjad ja oskused puudu või et ta sööb seda natukese soolaga? Mina eelistan, et mu laps saab kõiki aineid ja nii see siis läkski... Lapse kasvatusega on nagu sünnitusplaaniga - teed küll uljalt plaane nii ja teistpidi ja mida kõik tahaks, et oleks ja poleks. No ja siis kui ta on sündinud, lendavad need oleksid ja poleksid aknast välja.
Ma tahtsin olla 100 prossa ema, aga tuleb välja, et ma nii ema ikka ei ole. Ma ei ole see ema, kes suudaks lapsega ainult kodus istuda. Ma tahan külas käia, niisama ringi konnata, ma tahan tööl käia. Jah, te lugesite õigesti - tööl. Ma vajan seda, et jääda iseendaks. Ja nendeks kaheks päevaks, mis töö enda alla võtab, võtan ma lapsele hoidja, kes siis sealsamas, kontoris, sellal kui mina arvutisse vahin, last lõbustab. Aga ma olen lapse jaoks ikkagi kohe olemas, kui on vaja, sealsamas, nägemisulatuses. Ja ma olen otsustanud, et kui mind tema jaoks parasjagu ei ole, siis temaga kodus olles olen ma temaga 200 prossa. Me ehitame torni, vedeleme pallimeres, teeme erinevaid hääli sh täiesti ebapedagoogiliselt puristame keelt, kiljume, hüpleme, kargleme, vaatame häid muusikavideosid (viimati näiteks rõõmustasin, et Gerdal on ka hea maitse - vaatas Modern foxi kaks lugu järjest näpp suus nii et pold asigi. Huviga kohe.), seisame peegli ees, et tema saaks peegligerdale musi anda, laulame, loeme luueltusi, vaatame raamatuid. Kui on söögiaeg, sööme, kui vaja, siis magame. Ja siis jälle lollitame niisama ja siis veeratame palli ja siis anname üksteisele palli edasi-tagasi. Käin kaubanduskeskusts ringi ja otsin mänguasju, mis talle midagi õpetaksid. Ja te ei kujuta ette, kuidas ma ootan seda aega, kui ta on natuke suurem ja ma võin õpetada teda pannkooke tegema... ei oot... seda ma ei saa, pannkooke oskab meie peres teha issi, nii et see jääb issi tööks. No okei, lambapraadi näiteks? Või siis külvata temaga jaanuaris tomatiseemneid ja seletada mis ja milleks ja kuidas nende eest hoolitseda. Siis ma ootan veel seda aega, kui ta kasvab piisavalt suureks et omada hüppepalli ja siis me saame kahekesi mööda tuba ringi karelda või kui õues on suured vihmad, siis poriloigus ringi hüpelda nii et vesi lendab kahte lehte. Oeh...:D
Hetkel on ta faasis, kus ta teeb iga päev vähemalt kaks uut asja, ühest päevas vist ei piisa... Kõige naljakam on see, et istumine teda eriti ei huvita ja ta väga ei oska ka. Istub küll, aga mitte täiesti kindlalt. Temal on palju kõrgemad sihid - ikka püsti ja püsti ja püsti. Ja siis ta seal seisab, diivani najal ja peab koerale kõnet kõige zestidega. Nii valjusti, et minu laupäevane hommikuni on segatud kuulsate kõnemeeste nägudega ja mõistatusega, kes parasjagu räägib.... Üks hetk ta vist unustas, et ta ei saa zestideks kasutada kahte kätt ja käis hirmus põmm ja siis tuli vali valunutt. Oh häda! Aga seda jälgida, kuidas ta püsti seistes kõnet peab ja kätega zeste kaasa teeb, on päris naljakas, ise on alles kaheksakuune beebi.
Siis saabus meile koju üks mäng, kuhu auku palli toppides hakkab muusika mängima. Nii me toppisime paar õhtut seda palli sinna. Mina aga muudkui küsisin, et kus on pall ja tema toppis auku kuni.... üks hommiku läks ta seda auku lähemalt uurima, et mis see seal ikkagi häält teeb. Avastas muidugi selle muusikapäästiku ja muudkui siis plinistas seda seal käega. Kui ma siis samal päeval jälle ärgitasin teda palli auku panema, siis ta kaks korda minu rõõmuks pani ka. Edasi pistis käe auku ja oli näoga, et toppige ise oma palli sinna, mina küll vaeva ei näe, kui saab lihtsamalt ka.
Ta nõuab praegu palju tähelepanu just seetõttu, et ta endale kuidagi viga ei teeks, aga muidugi ta tahab koos mängida ka. Iseseisvalt mängitakse küll natuke, aga mitte enam nii väga. Nüüd on see maailm, mis kodus on, paljuski juba läbi uuritud ja tahetakse mõtestatud mänge.
Minu võtab see õhtuks muidugi kõik läbi, sest vahepeal on vaja ju muud ka teha - söögid valmis näiteks, natuke tööasju või siis hinge tõmmata. Seda saab siis, kui ta magab, aga mul ajavad need kiired muutused pea pööritama. Kohe, kui ma olen eelmise reziimiga harjunud ja mõtlen, et ahah, nüüd on nii, siis on juba mingi uus platsis. Daah... Aga see teema, kuidas oma elu kuidagi selles pöörases värvilises pallimere kaoses kontrollida, on juba teise posti teema.
Unekoolist
Aga uut meie elus on veel see, et me teeme teist päeva unekooli. Kuna ta laiutab voodis päris palju ja ma ükspäev ärkasin selle peale, et sain jalgadega näkku, sest ta oli end risti keeranud, siis otsustasin, et midagi tuleb muuta. Ma olin nii väsinud lihtsalt. Panime tema voodi vastu meie voodit, enne eemaldasime ühe külje. Nüüd on voodil nagu laiendus. Eile siis närisin end läbi erinevatest unekooli teooriatest ja lõpuks leidsin, et mulle sobib kõige rohkem erinevate asjade segu.
Kõige parema blogiposti leidsin siit: http://elu6ied.blogspot.com/2011/12/nututa-unest-unekoolini-ehk-oounest-nii.html
Eile kobasin suhteliselt veel pimeduses ja tegin midagi teadmata ise, mida ma tegin või mis see täpne eesmärk on, tegin nagu parasjagu tuli. Panin teda lihtsalt aina voodisse õigetpidi tagasi, kui ta tahtis ära tulla, lohutasin, rääkisin, laulsin, kui väga endast välja läks, pakkusin rinda. Ma arvan, et ma pidin teda voodisse magamisasendisse tagasi panema oma 60 korda vist.... Kui ta siis lõpuks magama jäi ja ma jälle mõelda suutsin, siis mõtlesin järele, et mida ma teen, miks ja kuidas ikkagi ja kui õige või vale see asi tundub.
Täna olin natukene teadlikum juba st valisin selle variandi, et ma panen teda muudkui voodisse oma kohale pikali tagasi, kui ta tahab ära tulla. Jah muidugi ta protesteerib valju nutuga, aga ma ei vahi ja ei istu seal kivinenud näoga vaid ma lohutan, räägin, pakun vahepeal rinda. Kui ta on rahunenud, tõstan ta uuesti voodisse. Eesmärk on talle õpetada iseseisvat uinumist, seda et rind ei võrdu magamine. Seni on ta harjunud rinnal magama jääma, beebist peale. Ja kõige selle keskel on nuttu ka, muidugi. Aga ma ei luba tal hüsteeriasse minna, lohutan, paitan, võtan kaissu, nii palju kui see voodite paigutus praegu võimaldab. Ja ma arvan, et tal on õigus öelda, et hei, mulle see uus meetod uinumiseks ei meeldi. Igatahes täna läks see asi juba palju lühemalt, kui eile. Eile me trallitasime tunni, täna pool tundi. Ja kuigi see on mulle ka valus, peame me õppima, et turvaline uinumine võib olla ka teistmoodi. Kindlasti püüan rakendada reziimi, nii palju, kui see meie tormakas ja kreisis elus üldse võimalik on.
Täna ta on ise valinud endale ka teistsuguse poosi uinumiseks ja ma lubasin tal seda teha. Mis tuletab mulle meelde seda, kuidas treenitakse koeri ja hobuseid - ikka samm haaval. Ta nõustub rinnata magama jääma sarnases poosis ja asendis (n. minu käsi vastu tema pealage ja mu nägu hästi tema lähedal) nagu siis, kui ta rinnaga magama jäi. Mõtlesin eilegi selle peale, et kui ma peaks selle protsessi tibusammudeks lammutama, siis kuidas seda teha. Laps näitas ise.
Miks praegu,miks mite hiljem? Mis on tissi otsas uinumises valet? Polegi midagi. Aga lihtsalt, kui ma tahan teda mõne kuu pärast hakata rinnast võõrutama, siis ma ei taha, et tema jaoks juhtub kaks koledat asja - rind kaob üldse ära ja uinumisemeetod on ka läinud. Tahan, et tal oleks vahepealsed aega harjumiseks uut moodi uinumisega, et kõik need uued elukorraldused ei tuleks talle korraga selga. Ja mis seal salata - natuke väsinud olen ma ikka ka. Tahaksin mõni õhtu sõpradega välja minna ja issi lapsega jätta, aga kui ta ei lepi kuidagi ilma rinnata ja röögib end issiga muidu siniseks, siis tuleb mul midagi ette võtta.
Ja oma aega ma tõesti juba vajan. Muidu ma lähen lihtsalt katki. Nii on meil kodus kokkulepe, et laupäevad on minu spaa-päevad ja pühapäevad on siis mehe enda jaoks, kus ta ei pea üldse midagi tegema peale magamise. Ja trenniaja oleme me ka mehel kohustuslikuks teinud, sest päeval, mil tema saab endale rinnad, koib ta keldrisse elama. Toas võib käia ainult söömas.
Mis veel uut? See, et meil on suuretoa põrand vahetatud, nüüd tegeleme garderoobiga, et saaks minna köögi ja vannitoa kallale, sest muidu pole asju lihtsalt kuskile panna.
Ja see laps on tark ma ütlen... Sellal, kui tema ema oli puht segaduses toitumise osas, et kuidas ja mis ikka õige on, otsustas laps asja - ta lihtsalt ei söö mingit arulagedat aedvilja lihaga, kus puudub igasugune sool. Nüüd ta siis sööbki meiega koos sedasama, mida me ise sööme. Piimatooteid ainult ma veel ei anna. Kui keegi tahab viltu vaadata, siis sellelt vaatajalt ma küsin: kumba ta eelistaks, kas seda, et laps keeldub üldse lisatoidust ja tal jäävad igasugused asjad ja oskused puudu või et ta sööb seda natukese soolaga? Mina eelistan, et mu laps saab kõiki aineid ja nii see siis läkski... Lapse kasvatusega on nagu sünnitusplaaniga - teed küll uljalt plaane nii ja teistpidi ja mida kõik tahaks, et oleks ja poleks. No ja siis kui ta on sündinud, lendavad need oleksid ja poleksid aknast välja.
Ma tahtsin olla 100 prossa ema, aga tuleb välja, et ma nii ema ikka ei ole. Ma ei ole see ema, kes suudaks lapsega ainult kodus istuda. Ma tahan külas käia, niisama ringi konnata, ma tahan tööl käia. Jah, te lugesite õigesti - tööl. Ma vajan seda, et jääda iseendaks. Ja nendeks kaheks päevaks, mis töö enda alla võtab, võtan ma lapsele hoidja, kes siis sealsamas, kontoris, sellal kui mina arvutisse vahin, last lõbustab. Aga ma olen lapse jaoks ikkagi kohe olemas, kui on vaja, sealsamas, nägemisulatuses. Ja ma olen otsustanud, et kui mind tema jaoks parasjagu ei ole, siis temaga kodus olles olen ma temaga 200 prossa. Me ehitame torni, vedeleme pallimeres, teeme erinevaid hääli sh täiesti ebapedagoogiliselt puristame keelt, kiljume, hüpleme, kargleme, vaatame häid muusikavideosid (viimati näiteks rõõmustasin, et Gerdal on ka hea maitse - vaatas Modern foxi kaks lugu järjest näpp suus nii et pold asigi. Huviga kohe.), seisame peegli ees, et tema saaks peegligerdale musi anda, laulame, loeme luueltusi, vaatame raamatuid. Kui on söögiaeg, sööme, kui vaja, siis magame. Ja siis jälle lollitame niisama ja siis veeratame palli ja siis anname üksteisele palli edasi-tagasi. Käin kaubanduskeskusts ringi ja otsin mänguasju, mis talle midagi õpetaksid. Ja te ei kujuta ette, kuidas ma ootan seda aega, kui ta on natuke suurem ja ma võin õpetada teda pannkooke tegema... ei oot... seda ma ei saa, pannkooke oskab meie peres teha issi, nii et see jääb issi tööks. No okei, lambapraadi näiteks? Või siis külvata temaga jaanuaris tomatiseemneid ja seletada mis ja milleks ja kuidas nende eest hoolitseda. Siis ma ootan veel seda aega, kui ta kasvab piisavalt suureks et omada hüppepalli ja siis me saame kahekesi mööda tuba ringi karelda või kui õues on suured vihmad, siis poriloigus ringi hüpelda nii et vesi lendab kahte lehte. Oeh...:D
Hetkel on ta faasis, kus ta teeb iga päev vähemalt kaks uut asja, ühest päevas vist ei piisa... Kõige naljakam on see, et istumine teda eriti ei huvita ja ta väga ei oska ka. Istub küll, aga mitte täiesti kindlalt. Temal on palju kõrgemad sihid - ikka püsti ja püsti ja püsti. Ja siis ta seal seisab, diivani najal ja peab koerale kõnet kõige zestidega. Nii valjusti, et minu laupäevane hommikuni on segatud kuulsate kõnemeeste nägudega ja mõistatusega, kes parasjagu räägib.... Üks hetk ta vist unustas, et ta ei saa zestideks kasutada kahte kätt ja käis hirmus põmm ja siis tuli vali valunutt. Oh häda! Aga seda jälgida, kuidas ta püsti seistes kõnet peab ja kätega zeste kaasa teeb, on päris naljakas, ise on alles kaheksakuune beebi.
Siis saabus meile koju üks mäng, kuhu auku palli toppides hakkab muusika mängima. Nii me toppisime paar õhtut seda palli sinna. Mina aga muudkui küsisin, et kus on pall ja tema toppis auku kuni.... üks hommiku läks ta seda auku lähemalt uurima, et mis see seal ikkagi häält teeb. Avastas muidugi selle muusikapäästiku ja muudkui siis plinistas seda seal käega. Kui ma siis samal päeval jälle ärgitasin teda palli auku panema, siis ta kaks korda minu rõõmuks pani ka. Edasi pistis käe auku ja oli näoga, et toppige ise oma palli sinna, mina küll vaeva ei näe, kui saab lihtsamalt ka.
Ta nõuab praegu palju tähelepanu just seetõttu, et ta endale kuidagi viga ei teeks, aga muidugi ta tahab koos mängida ka. Iseseisvalt mängitakse küll natuke, aga mitte enam nii väga. Nüüd on see maailm, mis kodus on, paljuski juba läbi uuritud ja tahetakse mõtestatud mänge.
Minu võtab see õhtuks muidugi kõik läbi, sest vahepeal on vaja ju muud ka teha - söögid valmis näiteks, natuke tööasju või siis hinge tõmmata. Seda saab siis, kui ta magab, aga mul ajavad need kiired muutused pea pööritama. Kohe, kui ma olen eelmise reziimiga harjunud ja mõtlen, et ahah, nüüd on nii, siis on juba mingi uus platsis. Daah... Aga see teema, kuidas oma elu kuidagi selles pöörases värvilises pallimere kaoses kontrollida, on juba teise posti teema.
Unekoolist
Aga uut meie elus on veel see, et me teeme teist päeva unekooli. Kuna ta laiutab voodis päris palju ja ma ükspäev ärkasin selle peale, et sain jalgadega näkku, sest ta oli end risti keeranud, siis otsustasin, et midagi tuleb muuta. Ma olin nii väsinud lihtsalt. Panime tema voodi vastu meie voodit, enne eemaldasime ühe külje. Nüüd on voodil nagu laiendus. Eile siis närisin end läbi erinevatest unekooli teooriatest ja lõpuks leidsin, et mulle sobib kõige rohkem erinevate asjade segu.
Kõige parema blogiposti leidsin siit: http://elu6ied.blogspot.com/2011/12/nututa-unest-unekoolini-ehk-oounest-nii.html
Eile kobasin suhteliselt veel pimeduses ja tegin midagi teadmata ise, mida ma tegin või mis see täpne eesmärk on, tegin nagu parasjagu tuli. Panin teda lihtsalt aina voodisse õigetpidi tagasi, kui ta tahtis ära tulla, lohutasin, rääkisin, laulsin, kui väga endast välja läks, pakkusin rinda. Ma arvan, et ma pidin teda voodisse magamisasendisse tagasi panema oma 60 korda vist.... Kui ta siis lõpuks magama jäi ja ma jälle mõelda suutsin, siis mõtlesin järele, et mida ma teen, miks ja kuidas ikkagi ja kui õige või vale see asi tundub.
Täna olin natukene teadlikum juba st valisin selle variandi, et ma panen teda muudkui voodisse oma kohale pikali tagasi, kui ta tahab ära tulla. Jah muidugi ta protesteerib valju nutuga, aga ma ei vahi ja ei istu seal kivinenud näoga vaid ma lohutan, räägin, pakun vahepeal rinda. Kui ta on rahunenud, tõstan ta uuesti voodisse. Eesmärk on talle õpetada iseseisvat uinumist, seda et rind ei võrdu magamine. Seni on ta harjunud rinnal magama jääma, beebist peale. Ja kõige selle keskel on nuttu ka, muidugi. Aga ma ei luba tal hüsteeriasse minna, lohutan, paitan, võtan kaissu, nii palju kui see voodite paigutus praegu võimaldab. Ja ma arvan, et tal on õigus öelda, et hei, mulle see uus meetod uinumiseks ei meeldi. Igatahes täna läks see asi juba palju lühemalt, kui eile. Eile me trallitasime tunni, täna pool tundi. Ja kuigi see on mulle ka valus, peame me õppima, et turvaline uinumine võib olla ka teistmoodi. Kindlasti püüan rakendada reziimi, nii palju, kui see meie tormakas ja kreisis elus üldse võimalik on.
Täna ta on ise valinud endale ka teistsuguse poosi uinumiseks ja ma lubasin tal seda teha. Mis tuletab mulle meelde seda, kuidas treenitakse koeri ja hobuseid - ikka samm haaval. Ta nõustub rinnata magama jääma sarnases poosis ja asendis (n. minu käsi vastu tema pealage ja mu nägu hästi tema lähedal) nagu siis, kui ta rinnaga magama jäi. Mõtlesin eilegi selle peale, et kui ma peaks selle protsessi tibusammudeks lammutama, siis kuidas seda teha. Laps näitas ise.
Miks praegu,miks mite hiljem? Mis on tissi otsas uinumises valet? Polegi midagi. Aga lihtsalt, kui ma tahan teda mõne kuu pärast hakata rinnast võõrutama, siis ma ei taha, et tema jaoks juhtub kaks koledat asja - rind kaob üldse ära ja uinumisemeetod on ka läinud. Tahan, et tal oleks vahepealsed aega harjumiseks uut moodi uinumisega, et kõik need uued elukorraldused ei tuleks talle korraga selga. Ja mis seal salata - natuke väsinud olen ma ikka ka. Tahaksin mõni õhtu sõpradega välja minna ja issi lapsega jätta, aga kui ta ei lepi kuidagi ilma rinnata ja röögib end issiga muidu siniseks, siis tuleb mul midagi ette võtta.
Ja oma aega ma tõesti juba vajan. Muidu ma lähen lihtsalt katki. Nii on meil kodus kokkulepe, et laupäevad on minu spaa-päevad ja pühapäevad on siis mehe enda jaoks, kus ta ei pea üldse midagi tegema peale magamise. Ja trenniaja oleme me ka mehel kohustuslikuks teinud, sest päeval, mil tema saab endale rinnad, koib ta keldrisse elama. Toas võib käia ainult söömas.
Mis veel uut? See, et meil on suuretoa põrand vahetatud, nüüd tegeleme garderoobiga, et saaks minna köögi ja vannitoa kallale, sest muidu pole asju lihtsalt kuskile panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar