Paar kuud tagasi kirjutasin:
Sel kuul täitus viis kuud hetkest, mil ma seda imelist väikest olendit kätel hoidsin. Kas ma kahetsen? Ei. Miks? Sest ta lihtsalt on nii äge isiksus. Maailm oleks palju vaesem ja mul oleks kahju, kui teda siin ilmas ei oleks. Ta on toonud endaga kaasa nii palju soojust, armastust ja rõõmu. Ja juba kuu aja pärast võiks temaga alustada unekooli ehk siis püüda teda panna magama oma voodisse ja hakata talle andma lisatoitu. Muidugi on mul mõneti hea meel, et ta on juba nii suureks kasvanud ja meid ootavad ees põnevad ajad, aga samas valdab mind hirm. Ma tean küll, et ma lubasin talle ainult aastani rinda anda, aga nüüd ma mõtlen hirmuga, et oi appi, varsti saab see aeg läbi. Mõte imetamise lõpetamisest kurvastab mind. Muidugi on selles ka toredat - laps on iseseisvam ja minust natuke sõltumatum ning see annaks mulle võimaluse teda kellelegi hoida jätta ja ise rohkem oma aega võtta.
Aga imetamises on midagi väga väga ürgset ja praeguseks ma tunnen ka, et ägedat. Alguses oli see raske, sest nibud pole veel harjunud ja beebi ei oska veel ja ema ei oska ja siis oli kõik see kokku üks valugrimasside jada ja tunne, et kohe teen valust püksi... Õnneks on maailma leiutatud Bepantheni kreem, mis aitab rinnal kohaneda ja parandab ära kõik verevalumid, mis valest imemisvõttest tekkida võivad. Ja mulle tundus see lapse kõrvale "maha heitmine" selline koeraema moodi, noh, et ma olen nagu emasloom, kes viskab pikali, et poegadel süüa lasta. See oli selline naljakas assotsatsioon loomadega, mis muidugi on noh, õige ka - imetajatel käibki ju nii.
Mõnda aega oli imetamine mulle raske ka seetõttu, et kui laps sööma hakkas, läks minul süda pahaks - mul samal ajal süüa oli võimatu. Nüüd ei ole enam nii, elu on muutunud mugavamaks. Ja mind paneb väga imestama, kuidas naine ikka tehtud on - nibud on imetamiseks väga hästi loodud, need on vägavägaväga pehmed ja samas hästi tugevad ja elastsed.
Kui kõikidest neist asjust, mis häirivad üle saada, siis on imetamine seda valu ja jama väärt. Muidugi ma pelgan, et kas mu keha ikka taastub ja ega ma ometi kosmosemutiks jää, aga hetkel ma sellele ei mõtle. Teist last tahan ka kindlasti imetada! Miks? See lähedus, mis on lapsega, on kirjeldamatu. See, kui ta söömise ajal vaatab sulle otsa, vahepeal laseb rinna lahti ja naeratab ja ohkab õnnelikult, et sina oled tema ema ja et ema olemas on ja pole kusagile kadunud. See on üliarmas. Mul on tunne nagu meie vahel oleks mingi saladus, saladus, mida teised ei jaga, ei mõista ja aru ei saa. Ja ma ei taha kuidagi seda saladust reeta... tahaks, et teadus ja arstid ütleksid, et tal pole kuni kaheaastaseni peale rinnapiima mitte midagi vaja... tahaks kõik uurimused ringi kirjutada... aga paraku ka see ei aitaks, sest ajakulgu peatada ma ei suuda. Ühel hetkel on ta ikka nii suur, et pean lahti laskma. Ja ta ise tunneb juba taldrikul oleva toidu vastu väga huvi, on juba haaranud ja uurinud ning püüdnud ka suhu pista, seega ei saa seda kuidagi ei keelata ega takistada.... ta jälgib söögi ajal süles istudes väga hoolega, kuhu makaron läheb. Kui kahvel peaks sattuma tema näo lähedale, siis ta teeb suu lahti ja ootab. Ta hakkab laua ääres isegi nutma, kui temale mittemidagi ei anta või juba väga pudruks kiskunud asi käest ära võtta, et parem tükk anda, aga tema pole selle uurimist lõpetanud.
Imetamine ei ole turvatunne ainult lapse jaoks, see on ka emale. Ma ei oska ei öelda, ega seletada kuidas ja miks, aga nii on. Nüüd ma tunnen end tõsiselt hästi, kui ma lapse kõrvale "maha heidan" nagu üks emasloom kunagi. Beebi võtab mind omamoodi kaissu ja siis me oleme seal turvalisuse, helluse, vaikuse ja rahu maal. See on nii ilus, nii ürgne, nii intiimne ja armastust täis.
Mul on kahju sellest põlvkonnast, kellele imetamise haridust ei antud ja kes seetõttu seda proovida ei saanud. See on instinkt. See on väga tugev ürgne isnstinkt, mida on ka beebi pealt näha - kui see mõnepäevane titt voodis öösel enesest eemale tõsta, siis ta lõhna peale vingerdab kuidagi nagu väikene vihmaussike või kassipoeg rinna juurde. Ta võib voodis täiesti rahulikult magada, aga kui mina kõrvale heidan, hakkab kohe otsima, sest ta tunneb minu lõhna. Päris naljakas on, et kui laps hakkab nutma, siis ema rinnad reageerivad sellele.
Paraku pole imetamise teema kui selline värskete emade jaoks lihtne. Millegipärast küsivad ka võhivõõrad, et kas laps ikka tissi saab ja kas piima jätkub. Ma saan aru, et see on üks heasoovlikuse vorme, aga võõrale meesterahvale viiskalt vastata, et mu tissid on täiesti kõlbulikud on kuidagi eee... imelik ja veider. Kuna varasemal põlvkonnal ei olnud just eriti palju infot imetamise teemal, nõustajaid ja muud sellist ka ju polnud, siis tuleb värskel emal kohanemise kõrval teha selgitustööd, et rind ei ole lapsele ainult toit ja lapse rahutus ei ole põhjustatud tühjast kõhust. See jutt on tegelikult väga solvav, sest niigi üritatakse uue rolliga kohaneda ja on mure sellest, et kas ma olen ikka hea ema. Ja kui siis keegi seab selle veel kahtluse alla kõige elementaarsema asja koha pealt, siis teeb haiget küll...
Ma arvan, et iga ema saab aru, kui ta laps nutab, sest kõht on tühi ja kui ta rinnast midagi kätte ei saa. Ja meie jaoks on rinnal jah mingi üks kindel otstarve, aga beebid ei ole nii fantaasiavaesed - nemad on teadlikud, mida kõike võib ühe rinnaga ette võtta. Sinna saab põse vastu panna, nühkida ninaga, puudutada torutatud huultega, patsutada, võtta kaissu, sikutada, lükata, mudida, süüa, juua, kasutada luti asemel ja niisama suus hoida.
Tänaseks...
On laps seitse kuud vana ja nüüd oskab ta juba selgemalt rinda küsida. On armas vaadata, kuidas ta rinna otsas mõnuleb ega tea midagi sellest, et see võiks kuidagi sündsusetu või vääritu olla. See on tema jaoks maailma kõige loomulikum asi. Ja siis ta teeb samal ajal mulle pai, pigistab, patsutab ning mõnikord ümiseb ka omatehtud viisikest.
Nüüdseks hakkab ka kodus olev jõmakas mees aru saama, et imetamissuhe on üks ema ja lapse vaheline saladus, mida ei saa kogeda muudmoodi, kui imetades. :)
Siia lõppu ka üks väike artikkel:
http://naine24.postimees.ee/2955095/imetamine-kui-mang-naise-enesekindlusega
Sel kuul täitus viis kuud hetkest, mil ma seda imelist väikest olendit kätel hoidsin. Kas ma kahetsen? Ei. Miks? Sest ta lihtsalt on nii äge isiksus. Maailm oleks palju vaesem ja mul oleks kahju, kui teda siin ilmas ei oleks. Ta on toonud endaga kaasa nii palju soojust, armastust ja rõõmu. Ja juba kuu aja pärast võiks temaga alustada unekooli ehk siis püüda teda panna magama oma voodisse ja hakata talle andma lisatoitu. Muidugi on mul mõneti hea meel, et ta on juba nii suureks kasvanud ja meid ootavad ees põnevad ajad, aga samas valdab mind hirm. Ma tean küll, et ma lubasin talle ainult aastani rinda anda, aga nüüd ma mõtlen hirmuga, et oi appi, varsti saab see aeg läbi. Mõte imetamise lõpetamisest kurvastab mind. Muidugi on selles ka toredat - laps on iseseisvam ja minust natuke sõltumatum ning see annaks mulle võimaluse teda kellelegi hoida jätta ja ise rohkem oma aega võtta.
Aga imetamises on midagi väga väga ürgset ja praeguseks ma tunnen ka, et ägedat. Alguses oli see raske, sest nibud pole veel harjunud ja beebi ei oska veel ja ema ei oska ja siis oli kõik see kokku üks valugrimasside jada ja tunne, et kohe teen valust püksi... Õnneks on maailma leiutatud Bepantheni kreem, mis aitab rinnal kohaneda ja parandab ära kõik verevalumid, mis valest imemisvõttest tekkida võivad. Ja mulle tundus see lapse kõrvale "maha heitmine" selline koeraema moodi, noh, et ma olen nagu emasloom, kes viskab pikali, et poegadel süüa lasta. See oli selline naljakas assotsatsioon loomadega, mis muidugi on noh, õige ka - imetajatel käibki ju nii.
Mõnda aega oli imetamine mulle raske ka seetõttu, et kui laps sööma hakkas, läks minul süda pahaks - mul samal ajal süüa oli võimatu. Nüüd ei ole enam nii, elu on muutunud mugavamaks. Ja mind paneb väga imestama, kuidas naine ikka tehtud on - nibud on imetamiseks väga hästi loodud, need on vägavägaväga pehmed ja samas hästi tugevad ja elastsed.
Kui kõikidest neist asjust, mis häirivad üle saada, siis on imetamine seda valu ja jama väärt. Muidugi ma pelgan, et kas mu keha ikka taastub ja ega ma ometi kosmosemutiks jää, aga hetkel ma sellele ei mõtle. Teist last tahan ka kindlasti imetada! Miks? See lähedus, mis on lapsega, on kirjeldamatu. See, kui ta söömise ajal vaatab sulle otsa, vahepeal laseb rinna lahti ja naeratab ja ohkab õnnelikult, et sina oled tema ema ja et ema olemas on ja pole kusagile kadunud. See on üliarmas. Mul on tunne nagu meie vahel oleks mingi saladus, saladus, mida teised ei jaga, ei mõista ja aru ei saa. Ja ma ei taha kuidagi seda saladust reeta... tahaks, et teadus ja arstid ütleksid, et tal pole kuni kaheaastaseni peale rinnapiima mitte midagi vaja... tahaks kõik uurimused ringi kirjutada... aga paraku ka see ei aitaks, sest ajakulgu peatada ma ei suuda. Ühel hetkel on ta ikka nii suur, et pean lahti laskma. Ja ta ise tunneb juba taldrikul oleva toidu vastu väga huvi, on juba haaranud ja uurinud ning püüdnud ka suhu pista, seega ei saa seda kuidagi ei keelata ega takistada.... ta jälgib söögi ajal süles istudes väga hoolega, kuhu makaron läheb. Kui kahvel peaks sattuma tema näo lähedale, siis ta teeb suu lahti ja ootab. Ta hakkab laua ääres isegi nutma, kui temale mittemidagi ei anta või juba väga pudruks kiskunud asi käest ära võtta, et parem tükk anda, aga tema pole selle uurimist lõpetanud.
Imetamine ei ole turvatunne ainult lapse jaoks, see on ka emale. Ma ei oska ei öelda, ega seletada kuidas ja miks, aga nii on. Nüüd ma tunnen end tõsiselt hästi, kui ma lapse kõrvale "maha heidan" nagu üks emasloom kunagi. Beebi võtab mind omamoodi kaissu ja siis me oleme seal turvalisuse, helluse, vaikuse ja rahu maal. See on nii ilus, nii ürgne, nii intiimne ja armastust täis.
Mul on kahju sellest põlvkonnast, kellele imetamise haridust ei antud ja kes seetõttu seda proovida ei saanud. See on instinkt. See on väga tugev ürgne isnstinkt, mida on ka beebi pealt näha - kui see mõnepäevane titt voodis öösel enesest eemale tõsta, siis ta lõhna peale vingerdab kuidagi nagu väikene vihmaussike või kassipoeg rinna juurde. Ta võib voodis täiesti rahulikult magada, aga kui mina kõrvale heidan, hakkab kohe otsima, sest ta tunneb minu lõhna. Päris naljakas on, et kui laps hakkab nutma, siis ema rinnad reageerivad sellele.
Paraku pole imetamise teema kui selline värskete emade jaoks lihtne. Millegipärast küsivad ka võhivõõrad, et kas laps ikka tissi saab ja kas piima jätkub. Ma saan aru, et see on üks heasoovlikuse vorme, aga võõrale meesterahvale viiskalt vastata, et mu tissid on täiesti kõlbulikud on kuidagi eee... imelik ja veider. Kuna varasemal põlvkonnal ei olnud just eriti palju infot imetamise teemal, nõustajaid ja muud sellist ka ju polnud, siis tuleb värskel emal kohanemise kõrval teha selgitustööd, et rind ei ole lapsele ainult toit ja lapse rahutus ei ole põhjustatud tühjast kõhust. See jutt on tegelikult väga solvav, sest niigi üritatakse uue rolliga kohaneda ja on mure sellest, et kas ma olen ikka hea ema. Ja kui siis keegi seab selle veel kahtluse alla kõige elementaarsema asja koha pealt, siis teeb haiget küll...
Ma arvan, et iga ema saab aru, kui ta laps nutab, sest kõht on tühi ja kui ta rinnast midagi kätte ei saa. Ja meie jaoks on rinnal jah mingi üks kindel otstarve, aga beebid ei ole nii fantaasiavaesed - nemad on teadlikud, mida kõike võib ühe rinnaga ette võtta. Sinna saab põse vastu panna, nühkida ninaga, puudutada torutatud huultega, patsutada, võtta kaissu, sikutada, lükata, mudida, süüa, juua, kasutada luti asemel ja niisama suus hoida.
Tänaseks...
On laps seitse kuud vana ja nüüd oskab ta juba selgemalt rinda küsida. On armas vaadata, kuidas ta rinna otsas mõnuleb ega tea midagi sellest, et see võiks kuidagi sündsusetu või vääritu olla. See on tema jaoks maailma kõige loomulikum asi. Ja siis ta teeb samal ajal mulle pai, pigistab, patsutab ning mõnikord ümiseb ka omatehtud viisikest.
Nüüdseks hakkab ka kodus olev jõmakas mees aru saama, et imetamissuhe on üks ema ja lapse vaheline saladus, mida ei saa kogeda muudmoodi, kui imetades. :)
Siia lõppu ka üks väike artikkel:
http://naine24.postimees.ee/2955095/imetamine-kui-mang-naise-enesekindlusega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar