Käisin täna jälle poes... endiselt olen häiritud nendest kellade ja viledega asjadest. Kui mu nina poleks kinni, siis ma usun, et ma tunneks nende roosade päevikute imalat parfüümi ka. Raudselt on sinna mingi jubedat parfüümi ka veel vahele siristatud... Selline tunne nagu päevikupidamine oleks aint mingite pubekate komme, et kõik olgu ikka viimase piirini roosa ja vilkuv... Ja need, mis paistavad normaalsed, need on kilesse pakitud, et jumala eest sa ei saaks teada, kas see on seest valge, ruuduline või jooneline...

Aga mul on seda nii vaja, muidu mul varsti lendab lihtsalt kaas pealt ära... Eile juba vaikselt lendas. See pole üldse tore. Jah, armsad sõbrad, ma mäletan küll, et te olete olemas. Aga ma ei pea teid prügikastiks. Aga tore on teada, et olete olemas.