Tänane hommik on kuidagi eriliselt armas. Istun ja kuulan kohvi kõrvale Louis Armstrongi. Äkki on asi ühes karvases käpas, mis mulle hommikul end ümber minu kaela sättis? Mulle meeldib, kui musi koera hommikul voodisse lubab. Böffi on ju eriline kallistaja ja kaissu võtja :D . Mingil hetkel lükin siia ka paar pilti üles, kust mul ja Meelisel peas istub. Need teenivad muidugi kahte erinevat eesmärki. Üks on hommikul mind kaisutamas, teisel pildil teeb ta Meelisele õhtul selgeks, et kadugu diivanilt minema - see on tema padi! Õhtuti, kui tal uneaeg tuleb, kipub ta diivanit enda omandiks kuulutama ja siis käiakse pahase näoga vaatamas: "Kas saate juba minema?!" .

Võimalik, et põhjus on ka unenäos, mistõttu ma hommikul keeldusin tõusmast. Lihtsalt nii armas uni oli... Jah, Ando, unenägudel on minu üle suur võim :P . Aga sinnani läheb veel aega, kus ma enam unenäol ja reaalsusel vahet ei tee. Kuigi, mõnel halval päeval mõtlen küll, et võiks ju vastupidi olla. Et ärkad oma halvast päevast üles heasse unenäosse. Teisalt... kui mõned uskumused räägivad, et inimene elab tegelikult oma ajast maas, siis mine sa tea, kus see reaalsusepiir on. Sest mõnikord tundub dejavu palju kirkam, palju elavam ja reaalsem kui see mismoodi päriselt edasi läheb. Aga need dejavu`d pidid olemagi juba läbielatud elu. Ja neid asju näed sa siis, kui oled jõudnud kohta, kus saad midagi muuta või oled muutnud, mõne arvamise kohaselt ka, et oled õigel teel... Või siis selles raamatus, mis ma praegu loen, räägitakse sellest, kuidas inimesed ise on endale aja välja mõelnud. Tegelikult ei ole minevikku-olevikku-tulevikku, vaid kõik on üks suur olevik. Kuidas? Sest inimene kannab läbi kogetu oma minevikku endaga kogu aeg kaasas, seega on ka minevik hoopis olevik.
Kolmas idee, mis mulle viimasel ajal meeldima on hakanud on see, et tänasega loome homset ehk siis, et see, mida sa mõtled täna on sinu homme. Kõik mõtted saavad teoks. Vaata, mis elu sa praegu elad. Kõik selle mõtlesid sa endale mõni aeg tagasi ise välja. Nii et pole asjata öeldud - ole ettevaatlik, mida sa soovid....

Ja kust siis läheb reaalsuse piir? Ja mis see reaalsus üldse on?

Ei, ma ei ole lolliks läinud. Ma lihtsalt otsin midagi uut, otsin muutusi, midagi teistsugust, sest praegune elu ei rahulda mind. Kohe üldse mitte. Ma viskan oma vanu asju minema, otsin tööd, vaatan, millisesse trenni minna ja püüan leida uusi mõnusaid elamusi. Aga kõik hakkab mõtteviisi muutusest...

***
Tunnen jubedalt mp3-mängijast puudust. Ma lihtsalt ei talu rahvamasse ja ühistranspordis oleks see nii hea võimalus end nendest välja lülitada ja kogu aeg tuju üleval hoida.
Aga selle puudumisest hoolimata pean ma nüüd minema... Olen niigi seda minekut muudkui lükanud ja lükanud... nojah... nagu tellimuse peale keris Böffi end mulle kaissu... ja sellisest armsusest on nii raske lahkuda...