No mitte midagi ma teha ei saa. Miski ikka ajab mind kirjutama. See on mul vist oma neljas blogi, mida ma alustan. Aga kes ütles, et sõltuvustest on kerge vabaneda? Mina see küll ei olnud. Kogu viga on vist selles, et ma pole senimaani leidnud ühtegi mulle meeldivat paberpäevikut. Kõik on mingid õudused ruudus. No roosa? No kuhu ma lähen läikiva roosaga? Hea et nad sinna veel kiljuvaid vilesid ja vilkuvaid tulukesi pole külge keevitanud. Aga nii tahaks ju kirjutada. Muidu tekib selline tunne, et kõik ajab üle ääre. Blogindusega paraku on jällegi see, et internet on nagu avalik peldik - kõik võivad käia, vahtida, läbustada. Seega siia igat asja, mida hing ihkab, kirjutada ei saa.

Ja netti või üldse, arvutisse kirjutamine pole siiski päris see... Oh jah... nii igatsen miskist kaantevahelist sõpra...

Blogidega on mul täiesti armastan-vihkan suhe. Ilma ei saa, koos ka ei saa. Ma lõpetasin sellepärast ära, et nii lihtne on kõik mu uudised blogist ära lugeda ja siis nagu pole enam põhjust helistamiseks....
Koerale tegin blogi, et kasvataja teaks, kuidas meil läheb, see hetkel seisab. Miks? Sest kõik pildid mis tehtud on Meelise käes, kusagil töölaua sahtlis vedelevad. Ja kummalgi pole meeles, et tuua või siis teisele meelde tuletada.

Aga koera osas loodan end parandada. Mis sellest blogist saab, no ma ei tea... Kui kaantevahel sõbra saan, siis läheb seegi hingusele. Mis paneb mõtlema, et tegelt oleks ju kohe targem poodi minna... Paraku ei luba mu enesetunne end hetkel eriti hästi liigutada....

Seega tuleb tänasest õhtust võtta mis võtta annab - oleme loomakarjaga üksi koju jäetud. Meelis läks kuskile võistlustele jälle. Aga ta jättis oma arvuti koju:P mis tähendab, et hulk häid filme saab täna vaadatatud. Ja Jan Uuspõllu saadan ka lõpuks Tartusse ära, kaua ma siis ikka ootan...