Et kuhu ma kadunud olen? Eikusagile. Põdesin kolm päeva migreeni. Nüüd olen jälle kenasti vormis ja valmis hunnikuteks tegudeks. Tahaksin tööd teha. Oi kuidas tahaks.
***
Eilne õhtu kujunes suureks mõtiskluseks mehe ja naise suhete üle. Sõpruse üle nende vahel. Endiselt keeldun uskumast, et pole võimalik. Üks elav näide ju veel siiski on alles...
Ma ei tea, kas asi on minus või mis. Olen sõbrannadelt kuulnud selliseid asju juhtuvad üks kord elus, minul on see juba ma ei tea mitmes. Eile õhtul enne uinumist mõtlesin U. peale... Ei tea, mis ta teeb? Naljakas, et ma tema sõpruse kaotust üle ei elanud. Oi mul oli see hetk nii valus miskise jobu pärast ja ma ei tea, mis me kummagi peas toimus. Tema oli ju vanem, pidanuks mõtlema enne... Aga jah, paraku oli ta samal hetkel ka lihtsalt inimene, mees...
Enam ma seda tegu ei kahetse küll, aga ometi ei elanud ma sellest tulenevat muutust üle. Peale tema smsi, kus ta teatas, et armastab mind, oli kuidagi nii kõhe... Olin siis ikka tatt kahh...
Nüüd, nii pikka aega hiljem ma mõtlen, et milleks küll? Võinuks ju vähemalt proovida edasi suhelda. Vahel ma igatsen teda siiamaani. Eriti selle oskuse järele kõik need tõsised asjad, mis mulle haiget tegid, naljaks keerata ja nii lihtsaks teha.
Äkki peaks ta üles otsima?... Nii tahaks teada, mida ta teeb ja kuidas tal läinud on.
Aga asi, mille üle mul hea meel on, on see, et ma olen õppinud neid juhtumisi nüüd palju kergemalt võtma. Täna hommikul mõtlen, et äkki ma ei kaotanudki midagi? :) .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar