Lõpuks ometi! Ma olen seda nii kaua oodanud, et mul oleks lõpuks rahu südames ja ma jaksaks midagi teha. Tõsiselt läbi pestud sidruni tunne oli juba. Aga nüüd ma jõuan ja jõuan ja jõuan - olen paari päevaga suutnud juba nii palju asju ära teha, mida ma varem poleks jaksanud, et endalgi on veider.
Esimesed päevad ma aint magasin ja ma olin nii väsinud. Koolis hakkas nina verd jooksma ja järgmisel õhtul tuli kodus juba mõlemast sõõrmest lahinal... Täielik pingelangus. Söögiisu hakkab taastuma, mis oli ka viimane aeg! Ma olen nii kõhn juba, et rindade leidmiseks peab taskulambi otsima. Teist päeva söön korralikult, ilma et toit vastu hakkaks.
Hommikul ärgates on hea tuju - ma säran! Koju tulemist ei pea ma enam kartma, sest siin on vaikus ja rahu ja pole tarvis endale noaga ruumi lõigata ja mõelda,et kes teab, kui ma sealt uksest nüüd sisse astun, mis mind ees ootab. Uskumatu, kuhu üks suhe võib jõuda... Pole ju normaalne, kui inimene saab paanikahoo mõttest, et peab koju liikuma hakkama?! See lõputu mossitamine ei tea mille pärast, mõistatamine, et kus on jälle midagi valesti, ootamine, et mind pandaks tähele, MIND, mitte kedagi kolmandat keda luua taheti, soov, et mind armastataks, sellisena nagu ma olen. Tobe mõelda, et lõpuks muutusin ma üheks väikseks lapseks, et isegi negatiivne tähelepanu oli tähelepanu.... Et ma võiksin tunda end vabalt toppimata ennast kusagile kellegi teise raamidesse, kes sind isegi mõista ei taha... Milleks? Milleks see kõik, mõtlen nüüd. Ma proovisin seda ju varem lõpetada, aga ei...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar