Käisin täna rühmajuhtide koolitusel. Seal koolitatakse meid nõustajateks.
Ma sain nii suure emaotsionaalse laengu sealt!!!! Ma ei suuda kohe ollagi. Kohtasin inimesi, kes on põdenud depressiooni, paanikahäiret, leina, kaotusvalu.... Sotsiaalfoobikuid kohtasin ka ja sain nii suure ja sooja toetuse osaliseks! "Jumal on olemas" ütles üks naine mulle. Absoluutselt! See soojus või see kogemus, mida ma sealt sain, oli mulle nii vajalik. On mulle nii vajalik. Ja mis parim on see, et koos nende sotsiaalfoobikutega mõtlesime välja lahenduse sellele, kuidas oma hirmuga toime tulla: teha videokoolitusi esinemisest, õppimaks end tundma jne. Kõike seda, mida Peeter Tooma mulle õpetas ja rohkem ka, sest me ju õpiksime koos! Nüüd ma siis mõtlengi välja programmi, millest rääkida seal, mis liigutusi teha jne.
Veel meeldib mulle rühmajuhi Anneli ütlus, mille mõte oli, et ei saa võtta ära jamasid, mis kaasnevad tundlikkusega. Kui tahad tundlik olla, siis tuleb leppida ka selle teise poolega. Jah, seda ma püüangi ja olengi tegemas. Olen koguni nii kaugel, et ma üritan leida seda, kuidas ma saaksin neid kiiksusid enda kasuks pöörata, seda kõike ära kasutada. Mõelda, et tänu nendele kiiksudele olen ma andekas või vastupidi. Veel ei tea... :D. Seal koolitusel sain tõestuse sellele, et olen õigel teel....
Nimelt tutvustamise ajal ütlesin ausalt, miks ja kuidas ma sinna koolitusele jõudsin. Et mul on selline "pagas" ja et mul oleks vaja teadmisi, et seda pagasid positiivselt kasutada ja sellega inimesi aidata. Ja sellelt samalt koolituselt hakkasid inimesed küsima, pärima, huvi tundma ja tahtma teada, kuidas ma sotsiaalfoobikuna suudan nii hästi esineda :). Seda ei paista üldse välja ja kõik jne. Aga ma olen esinemist õppinud ;). Nii ma siis mõtlengi, et ma võin juba PRAEGU siduda oma sotsiaalfoobia seni õpituga ning aidata sellega teisigi. See on nii tore! See on nii fantastiline! Eriti vahva on alustada enda sarnaste inimestega :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar