Meil oli täna lisaks vastlapäevale ja vabariigi sünnpäevale väga tore päev.
Hommikul asusime Vihterpalu poole teele. Mina pakkisin end sisse nii nagu oleks väljas 20 kraadi külma. Võtsin veel riided kapist vahetamiseks ja panin voodile valmis. Böffi ja tema asjad ja minek! Enne muidugi astusime Tallinnast läbi, et kelku ja minisuuski osta.
Sõit oli pikk ja juhised segased, aga kohale me saime. Plats oli rahvast täis! Inimesed sõitsid alla nii salvokate kui ka päris hobusaanidega. Mõni ka oma tehtud saaniga. Kuna mäe all olid männid, siis sõideti raks ja raks neid katki :D. See paistis päris eluohtlik värk, kuid keegi ei näind sellest hoolivat.
Ega meiegi saanud ju niisama pealt passida. Võtsin Böffi ja utsitasin teda mind mäest üles tirima, ta tegi seda hea meelega. Üleval sättisin ta kelgule istuma ja sõit algas. Muidugi hakkas ta poole tee peal rabelema ja tahtis jooksu pista, sellest muutus kelgu suund ja me käisime totaalselt uperkuuti. Proovisime veel, kordus sama, ainsa vahega, et vahepeal libises Böffi kõrvade peal. Kolmas kord üritas Böffi igati ära vingerdada sellest kelgu peale minekust. No okei, mõtlesin mina. Tegin rihmast lahti, et jooksku siis järel. Ta pani muidugi üldse teises suunas. Igaks juhuks.
Sain ta kätte, panin rihma tagasi ja ergutasin teda kelgu kõrval jooksma. Ta jäi kelgust maha. Lasin ta siis lahti, et ta alla ei peaks lohisema, tema siis sööstis mulle haukudes järele. Edasi usaldasin oma "lifti" Andole, kes suuskadel Böffi juhtimisel mäest alla tuiskas. Päris lahe oli neid vaadata. Üles minnes jooksin mina ees, et Böffi ikka veaks, aga siis tuli Andol suusk ära :(. Selle jalga õiendamine ei käinud sugugi nii kiiresti, kui Böffi oleks soovinud.
Kogu see üles-alla ronimine võttis naha õige märjaks. Läksin autosse, koorisin end pea porgandiks ja panin tagasi poole vähem riideid. Parem hakkas. Kui ma mäele tagasi jõudsin, leisin eest mingi täiesti lumise Ando, kes seletas, et ta enam ühel hetkel midagi ei näinud ja pidi pidurdama ja.... kahtlustan, et Böffi käpake oli selle lumise mantli tekitamisel mängus.
Ei antud mulle kaua aega neid kahte imetleda, sest mind kaasati mingisse saanisõidu naiskonda. Et saan üles ja kiiruga alla ja siis võeti aega. Ühes võistkonnas olin vist viies kuuest ja teises võistkonnas, kuhu mind veel ära räägiti, kolmas. Proovisõidus olin sunnitud pidurdama nii, et jalad ette ja siis vastu puud.Meestel aga oli sootuks suur ja mürakas saan. See paistis lausa hirmuäratav välja. Ühekorra käiski ümber ja pealtavaatajad hargitasid hirmust silmi, et äkki lendab kellelegi selga. Napikas. Ei lennanud.
Siis tuli veel meeldivam osa: soe tee, vastlakuklid ja koha peal küpsetati pannkooke! Võtsime tee ja mu tuttav, kelle kutsel me sinna läksime, ärgitas mind minema ümber karjääri kõndima. See oli nimelt uus ülesanne. Eestlased tahtsid täna teha rekordit ja meie pidime andma oma panuse. Väidetavalt ümber karjääri joostes. Mina ütlesin asualt välja, et ma viilin, sest ma ei jaksa joosta. Aga läksin jalutamisega siiski kaasa. Nojah, ühtegi jooksvat inimest, last ega koera ma ei näinud.
Järgmiseks, kui söömine ja ametlik osa läbi, mindi karjääri jääle hokit mängima. Kes uiskude, kes uiskudeta. Meie aga suundusime sel ajal hoopis Haapsalu poole Böffile süüa ja meile sauna õlut hankima. Olin kurb, et oma blondiinsuses olin saani seostanud hobusega ega osanud arvatagi, et ma seal üritusel hobuse lõhnagi ei tunne(no mulle räägiti ju kutsel saanisõidust, järelikult oleks pidanud seal minu arvates olema ka hobune!).
Peale seda saabusime mu tuttava juurde. Läksime üles, meile mõeldud tuppa ja hakkasime riided vahetama. Siis selgus grandioosne avastus: riided, mis ma voodile valmis panin on seal seni valmis... Õnneks olid mul kuivad ja puhtad sokid, mis Ando poest tõi. Muidu oleksin olnud ka haisvate ja märgade sokkidega. Ma olin enda peale nii vihane nagu ma pole pikka aega olnud. Sellest tulenevalt käitusin väga täiskasvanulikult: peksin oma kätega enda pead, loopisin oma musti sokke mööda põrandat, trampisin jalgu ja laususin vandesõnu enda pihta. Noh ja kui ma olin oma pea valutama peksnud, asus Ando mind lohutama(mida ta püüdis ka enne teha, aga mul polnud aega kuulata, mul oli tegemist) ja sai mind kuidagi sealt toast siiski välja.
All korrusel oli perepojal sünnipäev ja rahvast jälle murdu. Seekord polnud tegemist küll külaseltsi korraldatud laua ja ürituse vaid perenaise omaga. Siiski hästi. Hernesuppi sai ka, millest ma mäe peal väga puudust tundsin. Aga oi kuidas kiskus silma looja! No nii oleks pugenud kuhugi põhku. Peale sööki ma tegelt vist tukkusin ka mingi kümme minutit Ando süles, täitsa aitas.
Veel mängisime meie Andoga Lotte Memory mängu. Peale teist korda saime aru, et seal on ikka liiiiga palju sarnaseid jäneseid, nende kõrvu ja taustu, nii et me jätsime asja katki, sest asi tundus lootusetu. Ma muidugi kahtlustan, et tal hakkas minust kahju, sest ma sain ikka väga haledalt pähe. Mul polnud oma kuue paariga tema üheteistkümnele midagi vastu panna.
Mis veel? Noh, Ando kustus mingi hetk siiski me magamisasemele ära. Mina jäin järele jäänud külalistega lobajuttu puhuma ja pingviinide paraadi vaatama. Jutud saunast ja selle peatsest valmimisest hoidsid mind üleval.
Saunas otsustasime, et me siiski ei saa ööbima jääda, sest minul on homme kohtumised ja muud asjatoimetused, kus mul oleks hädasti neid vahetusriideid, mis voodil juba valmis, vaja. Nii me siis asusimegi üheteist paiku kodu poole teele. Tuiskas lund, Böffi magas ja meie vaheline vaikus andis hetke mõelda omi mõtteid ja päevamuljeid. Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar