Esmaspäeva hommikul panin riided selga ja läksin erakorralisse. Eelmisel õhtul hakkasid mul seljavalud, mis käisid nagu kellavärk iga 4 minuti tagant. Kui seljavalud jäid järele, siis tulid emaka kokkutõmbed, õnneks ebaregulaarsed. Öösel ärkasin ka mingite valude peale, aga unesegasena suutsin minna aint vetsu ja mittemidagi analüüsida. Hommikul oli kõigest järel aint püsiv seljavalu.
Arstile jõudsin kell 9 või natuke enne seda ja veetsin seal lahkesti pool päeva... Iga asja järjekord oli nii pikk, et taevake noh. Kõigepealt tehti KTG ja jälgiti lapse südametööd mingi 15-20 min jooksul. See oli muidugi keerulise võitu, sest ei leidnud ta lapse südametööd ei ühe ega teise külje pealt. Lõpuks paluti mind selili, sellise kaastundliku grimassi saatel. Ma ei saanud aru miks - voodis olen ju ikka selili mõnikord, sõltuvalt lapse asendist ja kui parasjagu veresoont kinni ei vajuta ja pea uimaseks ei lähe, ma lausa naudin seda. Noh, hiljem sain aru, et mõnikord on teooriast vähe tolku, kui sa seda omaks ei võta... Ma ju tean, et selgroog on ikka sootuks teises asendis, aga ma ei teadnud, et kõva pinna peal on see tunda oioi kui valusasti. Noh, igatahes pika otsimise peale sai ta südamelöögid ikkagi kätte ja pani oma kaks lapakat mule kõhule kummiga kinni. Lapsel ei olnud häda mitte midagi peale: " Ma ütlen, võtke see kole aparaat ära!" ja "Ma ütlen veelkord, võtke see kole apraat ära!!!" Vahepeal oli ämmaemand sunnitud kõlarid vaiksemaks keerama, sest kõrvad ei talunud ära seda poksimatšimõõtu peksuraunde, mida laps selle aparaadi vastu sooritas. Ainult, et kauaks seda teha ei saanud, sest siis kadus ju südametöö heli ka ära...
Edasi suunati mind proove tegema, et äkki on mul kuskil mingi põletik ja olen haigeks jäänud v külma saanud vms. Proove tuli laborist oodata tunnike. Mina ei viitsinud istuda, kõht oli ka tühi ja uurisin kus seal kohvik asub. Läksin mööda kummalisi koridore, mis meenutasid mulle kahtlaselt filmi "Kooma" ja jõudsin kohvikusse. Tellisin endale kuhjaga süüa ja avastasin, et olen sattunud Grey anatoomiasse... Kuhjade kaupa arste vooris uksest sisse, et lõunatada. Aga lausekatketest, mis kõrvu jäid, ei käinud küll klatš voodi ja selle ümber, kes kellega magab vaid autode ja kes millise autoga ikka sõidab ja kas see on mõttetu või mitte.
Proovid tulid tagasi ja kõik oli korras. Mind vaadati üle ja kui ma küsisin arstilt, et mis pidi laps on, küsis tema, et mis pidi ta olema peab? Ma ütlesin siis, et noh, kirjade järgi peaks juba pööranud olema pea allapoole. Arst teatas: "Ega laps on kodanik, ega meie ei saa temale öelda, mis pidi tema olema peab. Kui ta soovib, siis ta võib olla risti, põiki, pepu ees, pea ees või mis iganes," Okei siis... :D Aga noh, olla pea alaspidi olnud siiski. Minu valude selgituseks ütles arst, et on naisi, kes tunnevad igat muutust oma kehas sh seda, kui lapse kasvamise tõttu organid teistese kohtadesse asetuvad või siis neerude koormus suureneb või kui emaka sidemed venivad... juhuu... näib, et mul on õnn olla üks neist! No vähemalt ma tean, kuidas mul tuhud tulevad v noh, aiman ja loen palju kirjandust selle kohta, millised asendid ja mis aitavad seljavalu sünnituse puhul ja mida mees peab tegema. Ja emakas peabki harjutama ja kokkutõmbeid tegema, et olla sünnituseks valmis.
Lahkusingi siis sealt kell 13.30 teadmisega, et mul on tubli emakas, mis muudkui harjutab ja harjutab...
Aga sellele arstile ma tahaksin, et keegi paneks selle ultraheli pulga sama jõhralt talle tagumikku kui ta mind kohtles... Arstiks oli muideks meesterahvas ja temalt eeldaks kuidagi suuremat ettevaatlikust naisega ringi käimisel... Aga see julla lükati mulle sisse nagu vorstinui soolikasse niimoodi jõuga ja kiirustades, et mu silmamunad tahtsid välja hüpata. Puhh... ükski naisgünekoloog pole mind selliselt läbi vaadanud nagu ma oleksin lehm konveierilindil...
EILE
Eile oli poodlemise päev - kõik ülemise otsa riided olid jälle väikeseks jäänud, paar toppi ainult oli veel tagavaraks. Aga ma tahan ju kena välja näha, mitte nii, et ainult paar toppi ja kõik. Nüüd olen mõneks ajaks jälle varustatud ja näen kena välja :). Ütlesin eile Andole, et oleksin ma teadnud, et ma saan nii palju uusi ilusaid riideid, ma oleks ammu rasedaks jäänud :P. Tema teatas selle peale, et meestel on sellest oma vaatenurk - oleks ta teadnud, et naine vajab rasedaks jäädes nii palju uusi riideid, oleks see rasedus paaaalju hiljem tulnud. Noh, muidugi pole kummagi väide tegelikult tõsi. Me tahtsime seda beebit praegu ja ta tuleb õigel ajal.
Muidu kulgeb kõik hästi. Väsimus on kallale tulnud, tahan rohkem magada ja ei jõua enam sedasi mööda ilma traalivaalitada nagu varem. Pean end jõuga voodi külge kinni siduma, et mingist harjumusest või inertsist mitte jälle asjatama minna. Kodus olles ma saan vähemalt minna ja puhata kohe, kui vajadus tekib. Linnas on see keeruline ja isegi kui ma saan, pole see kodu...
Täna on plaanis tegeleda meie magamistoa seina puhtaks kraapimisega ja loodetavasti saame nädalavahetusel remonti jätkata koos ja kambaga. Siis mingi aeg hakkan mina mõtlema köögi valmimise peale, et millised kapid ja kuhu ja kuidas me ikka vajame... ma tahan nii väga, et kui külalised tulevad uut ilmakodanikku tervitama (sest ma ei tea ühtegi harki, mis neid eemal hoiaks), siis me istume korras, ilusas puhtas köögis, mitte enam "ajutise" mööbli vahel. Õnneks põranda saame köögis kindlasti vahetatud, seegi on rõõm. Mööbli osas ei tea kaua läheb. Loodetavasti siiski jõuame enne lapse tulekut tehtud.
Veel üritasin esmaspäeval jõuda seadustes selgusele, aga appi see on ikka tõsiselt keerukaks aetud. On mingi klausel õiguste kohta ja siis edasi tulevad konksud, sedasi ikka mitu lauset järjest. Loed ja loed ja muhvigi aru ei saa. Nii palju sain siis targemaks, et kui nüüd dekreet lõpeb ja laps on selle aja jooksul saanud 70 päeva vanaks, siis tekib isal kohe õigus vanemahüvitisele, muidu on emal. Meil pole ema vanemahüvitist üldse suurt mõtet saada... sealt tekib suur vahe, pardoon, sest mina ei ole eelmisel aastal töötanud, aga Ando on. Nüüd ma räägin lapsele, et ta võib tähtajast hiljemaks jääda 2 päeva, noh et äkki jõuame kuidagi kokkuleppele... :P
Arstile jõudsin kell 9 või natuke enne seda ja veetsin seal lahkesti pool päeva... Iga asja järjekord oli nii pikk, et taevake noh. Kõigepealt tehti KTG ja jälgiti lapse südametööd mingi 15-20 min jooksul. See oli muidugi keerulise võitu, sest ei leidnud ta lapse südametööd ei ühe ega teise külje pealt. Lõpuks paluti mind selili, sellise kaastundliku grimassi saatel. Ma ei saanud aru miks - voodis olen ju ikka selili mõnikord, sõltuvalt lapse asendist ja kui parasjagu veresoont kinni ei vajuta ja pea uimaseks ei lähe, ma lausa naudin seda. Noh, hiljem sain aru, et mõnikord on teooriast vähe tolku, kui sa seda omaks ei võta... Ma ju tean, et selgroog on ikka sootuks teises asendis, aga ma ei teadnud, et kõva pinna peal on see tunda oioi kui valusasti. Noh, igatahes pika otsimise peale sai ta südamelöögid ikkagi kätte ja pani oma kaks lapakat mule kõhule kummiga kinni. Lapsel ei olnud häda mitte midagi peale: " Ma ütlen, võtke see kole aparaat ära!" ja "Ma ütlen veelkord, võtke see kole apraat ära!!!" Vahepeal oli ämmaemand sunnitud kõlarid vaiksemaks keerama, sest kõrvad ei talunud ära seda poksimatšimõõtu peksuraunde, mida laps selle aparaadi vastu sooritas. Ainult, et kauaks seda teha ei saanud, sest siis kadus ju südametöö heli ka ära...
Edasi suunati mind proove tegema, et äkki on mul kuskil mingi põletik ja olen haigeks jäänud v külma saanud vms. Proove tuli laborist oodata tunnike. Mina ei viitsinud istuda, kõht oli ka tühi ja uurisin kus seal kohvik asub. Läksin mööda kummalisi koridore, mis meenutasid mulle kahtlaselt filmi "Kooma" ja jõudsin kohvikusse. Tellisin endale kuhjaga süüa ja avastasin, et olen sattunud Grey anatoomiasse... Kuhjade kaupa arste vooris uksest sisse, et lõunatada. Aga lausekatketest, mis kõrvu jäid, ei käinud küll klatš voodi ja selle ümber, kes kellega magab vaid autode ja kes millise autoga ikka sõidab ja kas see on mõttetu või mitte.
Proovid tulid tagasi ja kõik oli korras. Mind vaadati üle ja kui ma küsisin arstilt, et mis pidi laps on, küsis tema, et mis pidi ta olema peab? Ma ütlesin siis, et noh, kirjade järgi peaks juba pööranud olema pea allapoole. Arst teatas: "Ega laps on kodanik, ega meie ei saa temale öelda, mis pidi tema olema peab. Kui ta soovib, siis ta võib olla risti, põiki, pepu ees, pea ees või mis iganes," Okei siis... :D Aga noh, olla pea alaspidi olnud siiski. Minu valude selgituseks ütles arst, et on naisi, kes tunnevad igat muutust oma kehas sh seda, kui lapse kasvamise tõttu organid teistese kohtadesse asetuvad või siis neerude koormus suureneb või kui emaka sidemed venivad... juhuu... näib, et mul on õnn olla üks neist! No vähemalt ma tean, kuidas mul tuhud tulevad v noh, aiman ja loen palju kirjandust selle kohta, millised asendid ja mis aitavad seljavalu sünnituse puhul ja mida mees peab tegema. Ja emakas peabki harjutama ja kokkutõmbeid tegema, et olla sünnituseks valmis.
Lahkusingi siis sealt kell 13.30 teadmisega, et mul on tubli emakas, mis muudkui harjutab ja harjutab...
Aga sellele arstile ma tahaksin, et keegi paneks selle ultraheli pulga sama jõhralt talle tagumikku kui ta mind kohtles... Arstiks oli muideks meesterahvas ja temalt eeldaks kuidagi suuremat ettevaatlikust naisega ringi käimisel... Aga see julla lükati mulle sisse nagu vorstinui soolikasse niimoodi jõuga ja kiirustades, et mu silmamunad tahtsid välja hüpata. Puhh... ükski naisgünekoloog pole mind selliselt läbi vaadanud nagu ma oleksin lehm konveierilindil...
EILE
Eile oli poodlemise päev - kõik ülemise otsa riided olid jälle väikeseks jäänud, paar toppi ainult oli veel tagavaraks. Aga ma tahan ju kena välja näha, mitte nii, et ainult paar toppi ja kõik. Nüüd olen mõneks ajaks jälle varustatud ja näen kena välja :). Ütlesin eile Andole, et oleksin ma teadnud, et ma saan nii palju uusi ilusaid riideid, ma oleks ammu rasedaks jäänud :P. Tema teatas selle peale, et meestel on sellest oma vaatenurk - oleks ta teadnud, et naine vajab rasedaks jäädes nii palju uusi riideid, oleks see rasedus paaaalju hiljem tulnud. Noh, muidugi pole kummagi väide tegelikult tõsi. Me tahtsime seda beebit praegu ja ta tuleb õigel ajal.
Muidu kulgeb kõik hästi. Väsimus on kallale tulnud, tahan rohkem magada ja ei jõua enam sedasi mööda ilma traalivaalitada nagu varem. Pean end jõuga voodi külge kinni siduma, et mingist harjumusest või inertsist mitte jälle asjatama minna. Kodus olles ma saan vähemalt minna ja puhata kohe, kui vajadus tekib. Linnas on see keeruline ja isegi kui ma saan, pole see kodu...
Täna on plaanis tegeleda meie magamistoa seina puhtaks kraapimisega ja loodetavasti saame nädalavahetusel remonti jätkata koos ja kambaga. Siis mingi aeg hakkan mina mõtlema köögi valmimise peale, et millised kapid ja kuhu ja kuidas me ikka vajame... ma tahan nii väga, et kui külalised tulevad uut ilmakodanikku tervitama (sest ma ei tea ühtegi harki, mis neid eemal hoiaks), siis me istume korras, ilusas puhtas köögis, mitte enam "ajutise" mööbli vahel. Õnneks põranda saame köögis kindlasti vahetatud, seegi on rõõm. Mööbli osas ei tea kaua läheb. Loodetavasti siiski jõuame enne lapse tulekut tehtud.
Veel üritasin esmaspäeval jõuda seadustes selgusele, aga appi see on ikka tõsiselt keerukaks aetud. On mingi klausel õiguste kohta ja siis edasi tulevad konksud, sedasi ikka mitu lauset järjest. Loed ja loed ja muhvigi aru ei saa. Nii palju sain siis targemaks, et kui nüüd dekreet lõpeb ja laps on selle aja jooksul saanud 70 päeva vanaks, siis tekib isal kohe õigus vanemahüvitisele, muidu on emal. Meil pole ema vanemahüvitist üldse suurt mõtet saada... sealt tekib suur vahe, pardoon, sest mina ei ole eelmisel aastal töötanud, aga Ando on. Nüüd ma räägin lapsele, et ta võib tähtajast hiljemaks jääda 2 päeva, noh et äkki jõuame kuidagi kokkuleppele... :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar