Täna helistas mulle V. ja küsis minu tulevikuplaane Roosi kohta. Ta on juba kolm ja aeg on otsustada, kas temast saab ratsahobune või puhtalt rakendihobune või tahan ma koguni sporti minna. Ma ei ole kogu beebinduse kõrval üldse sellistele asjadele mõelnud. Pean tunnistama, et hobustele mõtlemine on mulle raske. Ma lihtsalt nii igatsen neid, et see teeb haiget, kui ma mõtlema hakkan. Kui ma R. juures käisin ja paar korda mõne nina silitasin ja neid vaatasin, tuli ikka pisar silma küll.
Nüüd ma siis peangi otsustama, et kus ja mida ja kuidas. Lähen tutvuma võimaliku treeneri, uue koha ja oma otsusega lähipäevil. Roosi on nii vahva ja tubli, et teda ei saa lihtsalt niisama seisma jätta ja raisku lasta. Loodan Roosit peale laulupidu kohata ja talle head paremat taskud täis toppida. Pole ta ju siiani tegelikult väga teadlik, kes mina selline olen. Korra virvendasin ta elus...
Ma pean tunnistama, et spordi peale ma ei mõelnud kordagi. Mõtlesin sellist kodumetsas jõlkumise hobust, aga kui ta tõesti spordiks hea on, mõni sõitja ka hea on, siis miks ka mitte? Ainult, et seda, mis ala talle kõige paremini sobib, peab ilmselt otsustama aeg ja hobune ise ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar