On möödunud aasta ja 1 kuu sellest, kui ma lõpetasin meeleolustabilisaatorite võtmise. Seni on lapse saamisega seonduvad hormoonid mind täitsa hästi kandnud, kui välja arvata see pisike periood peale sünnitust. Edasi olen jälle rahulikult ringi tatsanud. Olen juba arvama hakanud, et ma olen täiesti terve. Nüüd aga mõni aeg tagasi tundsin, et füüsiliselt on minuga midagi viltu. Kes alkoholi tarbinud on, teab mida võiks tähendada elu jõledaim pohmell, kus pea käib ringi, seest väriseb kõik ja süda on paha ja tohutu nõrkus ja väsimus on ja pilt virvendab. Vot ma tunnen end nii igal õhtupoolikul ilma alkot tarbimata.
Alguses arvasin, et mul on raua puudus. No võimalik, et oli ka see, sest mu enesetunne paranes peale tablettide söömist. Edasi läksin siiski arstile ja võeti proovid ning leiti, et mul on kilpnäärme ületalitlus, mis omakorda on üks meeleoluhäirete põhjuseid. Einoh... vahva. Haiguse kõrvanähuna saab kiirelt kõhnak ja puha - pole trenni ega midagi vaja, ainult söö ja muhvigi külge ei hakka aj see rasv, mis enne oli, kaob kui võluväel. Ainult et... pühapäevast saadik olen ma katki ja tänaseks olen ikka suht rikkis. Kõik asjad põrutavad ikka otse südamesse. Eile sõbrannaga üht erimeelsust klaarides avastasin end üle poole aasta jälle ühe kergema hüsteeriahoo seest, mis tekib siis, kui mul on tunne, et ma olen mingis väljapääsmatus olukorras, kust ära ei saa ja mis ära ei lõpe ja on ebaõiglane. Noh, umbes nagu sünnitus, mis tuleb lihtsalt üle elada. Ei ole normaalne erimeelsuste peale niimoodi reageerida...
Ilmselt on värskematel blogi lugejatel küsimus, et mis värk, kas ma olen hull, siis selgituseks, et mul on aspergeri sündroom, mis on autsimi kergem variant. Nii vahel ikka juhtub, et ma mõnikord oma kurbusega enam toime ei tule ja trambin jalgu ja nutan hüsteeriliselt (ikka kodus, ikka kodus!). Nii et kes soovib, võib mind hulluks pidada, palun. Olen elus end liiga palju püüdnud "normaalseks" muuta ja see ole mul õnnestunud. Ei saa ka õnnestuda, kui mu aju on teisiti kokku pandud kui "normaalsetel". Ja kuna ma loll ei ole, siis pole mul selle vastu midagi, et kellegi meelest hull olla. Hullud pidavadki geniaalsed olema ;).
See selleks...
Igatahes lähen ma täna arstile ja ma tahaksin sellest olukorrast kuidagi välja saada, sest hetkel ma olen kas augus või auguäärel. Ja kuidagi on juhtunud nii nende paari päeva jooksul, et kohe, kui ma olen end augu äärele upitanud, on tulnud miski, mis on mind sinna auku tagasi lükanud. Päris "huumor" kohe. Nagu mind narritaks, umbes et näitama natuke seda elu seal üleval pool auku ja siis lükkame tagasi...
Ma küll ei kujuta ette, mismoodi nad seda ületalitlust ravida kavatsevad, sest see rohi on nii mürgine, et keerab enesegi mao tuksi ja ma keeldun imetamist lõpetamast. Keeldun! Aga samas siin augu põhjas ka passida ei kavatse ja ei taha. Siin on pime, külm ja üksildane...
Alguses arvasin, et mul on raua puudus. No võimalik, et oli ka see, sest mu enesetunne paranes peale tablettide söömist. Edasi läksin siiski arstile ja võeti proovid ning leiti, et mul on kilpnäärme ületalitlus, mis omakorda on üks meeleoluhäirete põhjuseid. Einoh... vahva. Haiguse kõrvanähuna saab kiirelt kõhnak ja puha - pole trenni ega midagi vaja, ainult söö ja muhvigi külge ei hakka aj see rasv, mis enne oli, kaob kui võluväel. Ainult et... pühapäevast saadik olen ma katki ja tänaseks olen ikka suht rikkis. Kõik asjad põrutavad ikka otse südamesse. Eile sõbrannaga üht erimeelsust klaarides avastasin end üle poole aasta jälle ühe kergema hüsteeriahoo seest, mis tekib siis, kui mul on tunne, et ma olen mingis väljapääsmatus olukorras, kust ära ei saa ja mis ära ei lõpe ja on ebaõiglane. Noh, umbes nagu sünnitus, mis tuleb lihtsalt üle elada. Ei ole normaalne erimeelsuste peale niimoodi reageerida...
Ilmselt on värskematel blogi lugejatel küsimus, et mis värk, kas ma olen hull, siis selgituseks, et mul on aspergeri sündroom, mis on autsimi kergem variant. Nii vahel ikka juhtub, et ma mõnikord oma kurbusega enam toime ei tule ja trambin jalgu ja nutan hüsteeriliselt (ikka kodus, ikka kodus!). Nii et kes soovib, võib mind hulluks pidada, palun. Olen elus end liiga palju püüdnud "normaalseks" muuta ja see ole mul õnnestunud. Ei saa ka õnnestuda, kui mu aju on teisiti kokku pandud kui "normaalsetel". Ja kuna ma loll ei ole, siis pole mul selle vastu midagi, et kellegi meelest hull olla. Hullud pidavadki geniaalsed olema ;).
See selleks...
Igatahes lähen ma täna arstile ja ma tahaksin sellest olukorrast kuidagi välja saada, sest hetkel ma olen kas augus või auguäärel. Ja kuidagi on juhtunud nii nende paari päeva jooksul, et kohe, kui ma olen end augu äärele upitanud, on tulnud miski, mis on mind sinna auku tagasi lükanud. Päris "huumor" kohe. Nagu mind narritaks, umbes et näitama natuke seda elu seal üleval pool auku ja siis lükkame tagasi...
Ma küll ei kujuta ette, mismoodi nad seda ületalitlust ravida kavatsevad, sest see rohi on nii mürgine, et keerab enesegi mao tuksi ja ma keeldun imetamist lõpetamast. Keeldun! Aga samas siin augu põhjas ka passida ei kavatse ja ei taha. Siin on pime, külm ja üksildane...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar