Täna tekkis ühe noormehega vestlus teemadel, et ma peaks külla kutsuma jne. Aga meie esimesel ja seni ka viimasel kohtumisel suutis ta teha ühe neist asjadest mis mulle vastu hakkavad. Nimelt nii rämedalt ja nii nolgilikult kui vähegi veel võimalik ropendada. Tekst oli selline, et ma kartsin et jään mitmeks päevaks kurdiks. Sellisest poosetamisest sõpradega telefonis ma ei saa aru. No oled sa sellest siis tõesti kõvem mees, kui sa ütled teisele mingi asja kohta: "Tema n*ssis sellega ju! Mina t*ra ei tea sellest midagi!". Isssaaaaaand kui rämeeee, kuulutan ma beibelikult vastu. No tõesti. Ei, ma ei väida et ma üldse ei ropenda, eestikeelene sidesõna on mu kõnepruugis endiselt alles, ja pepu ja kaka kaa. Vahel kui ma väga vihastan millegi peale, kuuleb ka minu suust eesti keele vängemate sõnade leksikoni ära. Aga see on vahel, millegi tõsiselt ärritava peale ja siis on see tõsiselt rahustav teraapia :D. Olen täiesti kursis ka sellega, et mõne inimese jaoks on see teraapia igapäeva elu ja selle peale siis närvi ei lähe. Või lähen? Küsimus vist polegi ropendamises endas, vaid miks seda tehakse. Ilmselt olen sellest east, et poosetada kui palju vandesõnu ma tean, olen vist välja kasvanud.
Nii, see on siis see üks asi.
Järgmine on see, kui mulle esimesel kohtumisel täiesti lambist kõrri karatakse. Siin meenub hea näitena üks sünnipäev, kus selstkonnaga vastliitunud külaline otsustas mu lihtsalt välja valida, ilmselt ainult talle teada oleval põhjusel. Polnud nagu suutnud veel õieti teregi öelda kui hakkas peale. Seni on pisut raskendatud see temaga seltskonnas koos viibimine...
Enda alaväärsuskomplekside teiste peale välja elamine. No näiteks kui keegi ütleb kellelegi, et sa oled loll, laisk, idioot vms eesmärgiga end selles paremini tunda. Eriti käivad mulle närvidele mehed, kes oma naistega nii käituvad. Just hiljuti kuulsin lugu, kus mehe jaoks on täiesti tavaline, nagu jutu jätkuks öelda naisele: "litsi nägu" vms.
Kokkulepetega hämamine. Ma ei taha siin elus teha kõikide asjade peale lepinguid ja käia diktofoniga ringi ning tuletada meelde nende lubadusi. Kui haktakse hämama, ma pigem loobun. Aga edasi suhelda on raske kah...
Hetkel ei tule rohkem meelde. Kui tuleb, küllap lisan...
Kõikidest nendest asjadest on võimalik üle saada, aga lihtsalt, see võtab aega... Ja kui selline käitumine pole seotud selle inimese kasvuvaludega, siis mingi eelarvamus alati jääb....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar